Mina ei tea mida siia pealkirjaks panna

20. detsember Ikka Chiang MaiNende kahe päeva jooksul jõudsime teha vaid nimekirja tegevustest mida Katrin tahtis Chiang Mais teha: shoppamine suures kaubanduskeskuses riiete ostmise eesmärgil - hambaarsti juures käimine, igaks juhuks - pediküür - vahatamine korralikus salongis - Jetstariga ühenduse võtmine - linnaga tutvumine Mis me teha jõudsime? Massaažis käia, džinni bucketeid (ämbreid) juua, itaalia toitu süüa, head kohvi juua, kõvasti tantsida, internetis käia. Magada poole lõunani ja kauemgi veel.

Hiljem lisatud: Jetstariga (pagasi kaotanud lennufirma) võttis Katrin siiski 2h enne Chiang Maist lahkumist ühendust. Vastus: your bag is not located. Ja paluti jälle e-mail saata kadunud asjade nimekirja ja maksumusega, lisades kviitungid(?!). Mu meelest on Katrin ammu lootuse kaotanud oma kotti kunagi näha. Pealegi on tal kõik eluks vajalikud asjad olemas- olgem ausad , seda fööni ta ei vajagi. Leidsin tänaval eile ühe kaalu, hüppasin peale. Kurat, ainult 1 kg on eluskaal vähenenud. Issand, 2 nädalat supi peal?! Ainult? Küllap see 1,5 pudelit õlut mu sees rikkus ilusa numbri. Vähem õlut, rohkem tantsu, ma ütlen! Eilne päev algas hea söögi, herbal beauty poe ja massaažiga, aga lõppes nagu alati – õlle ja higiste meestega. Ehk lühidalt - käisime Tai boxi vaatamas.

Seal oli palju šõud ja natuke boksi. Kavas oli kolm raundi Tai meestega, üks naiste poks, üks pimepoks ja raund rahvusvahelist poksi (inglane vs tai). Kohe ukselt rabas meid ära kaunis lady-boy ja viis meid oma restoboksi juurde. (Või nagu praegu käsilolevast Private Dancerist lugesin - mitte ladyboy vaid hoopis katoey , eesti keelset tõlget sellele sõnale vist ei olegi ja seetõttu kutsutakse neid naismehi lady-boydeks, mis nagu selgub, on vale väljend hoopiski. Sest lady- boyd on tegelikult naiselikud mehed, kes on jätkuvalt mehed, vaid sädistavad naise häälega ja neil on vähe naiselikumad soengud ja žestid. Nii sain mina aru. Pole ekspert, eks lugege ise netist. Seal toodi kohe menüü ette (ikka õlu kõige odavam) ja boksi vaatama. Panen siis ühe video ka.

Ootamatult tekkinud vaheajal hakkas meie selja taga mängima vali muusika ja kõik baari kogunenud kaunid katoeyd lõid laulu ja tantsu lahti. Laulja võttis pärast rinnad ka paljaks. Teise laulu ajal olin ma juba nii kuumaks köetud, et läksin tagumisse ritta kaunitaridega koos tantsima.

Video minu hurmavast etteastest on siin:


Ega ilma pole tuldud sitale, vaid tükka tegemä. (Helme)

Selle vanasõna kahmasin Angela blogist, aga see sobib siia nagu valatult.

Õhtu jätkus reggae - tänaval kuumades kõrtsides. Tantsisin nii, et pea märg. Mehed käisid puha rääkimas kui hea tantsulõvi ma olen. Oo jee?! Tuleb lihtsalt avara dekolteega kleit selga panna, rinnahoidja koju unustada ja end little bit over thirty`ks valetada. How simple is that!? Palju tantsu, palju nalja, palju peigmehi. Ja suurtänu Katrinile, kes mind ühe äravõlutud türklase käest päästis. Kaks kohtingut järgmiseks päevaks saime kirja ja üks tüüp ilmus välja.

Niiiiii tore on!

17. detsember Chiang Mai

Olen vist täna juba 16 korda õnnest ohanud- lihtsalt nii tore on jälle Tais olla. Ma ei teagi mis seda õnnetunnet nii väga tekitab - turvaline keskkond, iga nurga peal asuvad ATM-id, Seven Eleven`-id või see, et saad iga kell süüa mida tahad ja millal tahad.

Ja kõik on nii maitsev, ilus, puhas. Tai toidud- uuuuuu, kui head! Chiang Mai pole kunagi nii armas tundunud kui praegu.

Oleme juba 24 tundi siin kohal. Yangoni lend hilines 4h ja õhtul Chiang Mais maandusime esimeses Itaalia restoranis ja lubasime endale kohe 0,5 l valget külma veini. Ootasime kuni 2 nädalat juba kohal olnud Rene ja Markus massaažist naasevad ja meile hea odava vaba internetiga võõrastemaja kätte näitavad
Ootamatult oli veini taga istumine veninud 11-ni õhtul ning selgus, et poiste hotellis enam vaba tuba ei olnudki. Poiste näpunäidete järgi marssisime edasi järgmisesse tänavasse ja saime viimase toa 290 Bahti (80kr) eest. Panime ilusad riided selga ja kohe reggae-tänavasse peole.

Pärast kahte džinniämbrit käskis Katrin mul koju minna. Sain kohe aru, et on aeg- marssisin koju ja kukkusin voodisse pikali. Mis võõrastemajas praegu olema, seda ei tea siiani ja väga ei tunne huvi ka- peaasi, et tee siia on selge. Lihtsalt reggae-tänavast otse, kuni itaalia restoranini siis veel natuke kuni ühe auke kaevava kopani, siis see roheline Puhhi silt paremat kätt ja kohe ongi rastameeste piltidega kodubaar. Hästi nunnu hotellipoiss tundis kohe mu õlakoti ära (Kareni hõim) ja kui kuulis, et tuleme Birmast, muutus kohe veel lahkemaks. Kareneid seal ju hullult kiusatakse taga.

Hiljem lisatud: kui see kott, mille 3 a tagasi Pai lähedalt mägihõimudelt ostsin, tundus mulle ostes suht kole, siis nüüd olen siin Põhja- Tais ja eriti Pais hullult komplimente saanud. Yangoni bussijaamas, minu sünnipäeval tuli ju üks kohalik vana mees mu kätt suruma. Muudkui surus ja surus kahe käega ja lahti ei lasknud (nagu tänaks südamest) ja lõpuks küsis et kust ma pärit olen. Kuuldes, et Eestist tänas veelgi südamest. Küsisin, kust ta ise pärit on ja tema vastusest ei saanudki aru, ta pobises midagi ja kadus vaikselt nurga taha. Teepoe pidaja ütles hiljem, et see oli karen. Mõtlesin sel hetkel , et mu Põhja Vietnamist ostetud erk-kirju sall on ehk mingi hõimumärk, aga ju siis see kareni hõimu triibukott tegi tal südame soojaks. Myanmaris sellega uhkelt ringi marssides olin ilmselt nagu väliseestlane sinu-must valge kirju märsiga 70-ndate Nõukogude Liidus .
Täna ta pakkus hotellipoiss meile 3 korrusel vaiksemat tuba. Jääme 4-ks ööks ju. No veel parem. Meil on siis tasuta wifi ja õueterrassil veel 2 vabalt kasutada olevad läpakat. Mõnus!

P.S Nüüd natuke pahast asjast ka. Minu kärsitus viis selleni, et Bangkoki internetipunktis kiskusin jälle juhtme liiga kiiresti arvutist välja (ilma selle safe removita) ja nüüd on nii, et mu pildid on jälle aparaadis kinni st lukustatud. Ja ma ei saa neid kätte. Katrin! Appi! Kogu mu fotokaart (pildid alates Mandalayst) on nüüd kinni aparaadis. Arvutis ei ava neid ka! Arvuti hoopis jookseb kokku. Krt, pean sellega ka nüüd tegelema. Ometi olen selline Interneti Geenius- küll ma midagi välja mõtlen. Onju?!

Et kuidagi seda pildipuudust kompenseerida panen üles paar videot. Kõigepealt beetlist. Seda mingisse lehesse mässitud pähklijunni närivad siin enamus mehed ja ka mõne väga üksiku naise suu on kahtlaselt punahuuline. Tundub, et see on odavaim viis kergelt tongis olla ning seda saab ikka iga mats endale lubada. Erinevalt sigarettidest, mille nn looduslikku ehk puulehte keeratud 24-ne suitsu/sigaripakk maksab meie rahas 10 krooni ja mida päris iga vend vist ei osta. Või on siis beetlikaif märksa mõnusam, ei tea.
Kogu reisi arutasime omavahel, et ikka hirmsasti tahaks proovida seda närida. A kus siis veel, kui mitte siin. Samas..... tahaks ikka väga oma valgeid hambaid ka edaspidi peeglist näha. No venitasime, mis me venitasime aga viimasel päeval Yangonis tuli see ikka ära teha.




Pähklijunni keeramine

Ja sellised võiksid me hambad välja näha peale paariaastast beetli närimist (pildi autor Katrin.H)


Katrin on kangelane




Mina ei saanudki hakkama. Närida tuleb seda umbes 2-3 minutit, kuni see muutub suus punaseks vedelaks pastaks ja see siis lõpuks välja sülitada. Mina sellega hakkama ei saanud, sest mind ajas see kõik oksele. Vuihh. Ja pärast oli seebimaitse tükk aega suus. Kaifi ei mingit.