Buddhaland

5. detsember. Monywa 

Päev buddhaländis algas sellega, et öösel pidin endast välja öökima selle neetud shani supi mida eile jälle sõin. Ma ei süüdista supimeistreid, hakkasin ise liiga vara seda sööma. Tundub tagantjärele mõeldes, et see oli hiina -tüüpi supp, mis tuuakse lauda veel keevana ja siis ta peab seal laual natuke keema- hauduma. Aga ma ju kärsitu. Ju see liha seal ei olnud veel keenud või midagi. Oehh. Ja õhtul ütles üles ka meie peldikupoti loputuskast. No kurat, kuidagi patsikummiga me siis bideevooliku sinna loputuskasti suunasime, aga tööd oli öö labi oi kui palju. Sääsed olid ka kuidagi tuppa pääsenud- see võitlus siis ka veel. Hommikuks olin täitsa läbi.

Möödunud õhtul olime kohanud internetipunktis ühte meest, kes osutus Monywas inglise keele õpetajaks ja kes oli lahkelt nõus saatma oma tudengid meiega täna ümbruskonda tripile- buddamaailma vaatama. Täitsa tasuta ja vaid inglise keele praktiseerimise eesmargil. Ajasime end siiski poole kaheksa paiku püsti, kuigi minule tundusid ka kaks teist alternatiivi-jääda paevaks voodisse või sõita otsekohe siit linnas ära, päris ahvatlevad. Tudengid juba ootasid meil kell 8 hotelli ukse ees ja viisid siis motokatega meid oma inglise keele (kursuste) kooli juurde. Seal ootasime tudengite kogunemist ning õpetaja proua näitas meile oma majapidamist. Meiega tulid kohe juttu puhuma ka kõrvalmaja naabrid. Ei tea millest, aga üks naabrimees läks peale lühikest tutvust tagasi tuppa ja tõi mulle lauale potsti kingituse- pisikese potsiku pulbriga. Uurimise peale ta seletas, et see on väga-väga hea pulber- aitab kõhuvalu vastu (kas ta tõesti nägi mu naost, et olen öisest võitlusest oma maoga minestuse äärel), kõrge verer6hu vastu ja igasugu muude hädade vastu. Nagu kõik Aasia meditsiini värgid, eks :D Pulber maitses jubedalt ja soolaselt! Topsi peal oli orava taolise looma pilt. Nad ütlesid, et see on like a rabbit, but jumping on a trees aga mis elukas tapselt, sellest ei saanudki aru. Kuidas see tehtud on ja mis osa oravast pulbriks on jahvatatud, sellest täpselt aru ei saanudki. Kõige lähemale jõudsime sellega, et see on ilmselt jahvatatud orava kaka. Panin aga kakat keelele ja muudkui kiitsin. Uhh.

 


Hommikus88k enne teele asumist

Kogunesid 6 last kokku neljal mootorrattal. Minule anti valge plastist pesukaussi meenutav kiiver pähe ja istusime Katriniga Why Phu Thoni ja Min Lee motokate taha istmetele. 2 poissi ja üks paarike saatsid meid oma mootorratastel. 17-19 a noored käivad kuskil ülikoolis (nad ise ütlesid Univesity). Ärkavad hommikul kell 5, siis võimlevad ja spordivad, lähevad kooli ja õpivad. Igal õhtul 5 x nädalas on neil tund aega inglise keelt. Seda olid nad õppinud juba 2 aastat, aga väga vaevaliselt tulid neil sõnad üle huulte. Pidime oma küsimused esitama väga lihtsas ja grammatikavabas keeles, sisuliselt nimi- ja tegussõnadena, et nad saaksid aru ja julgeksid ka vastata.

Katrin ja tema s6ber Mui Le

Ilmselt maailma kõige suurem Buddha, reisivas stiilis (nii meile tutvustati) seisab käed kõrval ja hoiab oma mantlislepist umbes 12 km Monywast eemal. Nende sõnul on Buddha 32 korruselise maja k6rgune- ca 160 m siis umbes vist.

Vist 160 m pikkune buddha

Buddha saadi püsti juba 1994 , kuid päris valmis on ta saanud üsna hiljuti. Lifti seal veel ei ole, aga Buddha pea juurde 32 korrusele saab mõnusasti mööda treppi ronida. Ei saanudki aru kas noored olid õnnelikud või õnnetud, et me ei tahtnud treppi mööda 32 korrusele ronida. Olin terve paeva minestuse äärel- hommikul ei suutnud midagi süüa ja oravakaka ei olnud ka veel mõjuma hakanud.

Vaade Buddhalandile

Igal pool ümber hiiglasliku Buddha (Bodhi Tataung on selle koha nimi) olid m6nev6rra v:aiksemad Buddhad. Näiteks tema ees üks 90 m pikkune puhkavas asendis Buddha, millesse avanes uks Buddha tagumikust. Just- just! Sees olid skulptuurid buddha eluteest- alates tema mediteerima asumisest kui ta oli veel lihtne kondine mees, kui võitluseni saatana ja teiste paharettidega.

Uks buddha tagumikust

 

Vaade buddhalandile yhest vaiksest buddha tornist

Buddhad Bengali viigipuude all

Järgmine peatus buddhalandis oli ühes tornis mille ümber oli lausa kilomeetri(te?) raadiuses tuhandeid istuvaid buddhasid varjude all. Sinna siis istutati iga buddha juurde üks banyan tree (bengali viigipuu), mis on siin ülimalt püha puu. Puu, mida myanmarlased iialgi maha ei raiu. Isegi teeehitus rajatakse ümber puu. Võimsamad puud on 400 (võib-olla enamgi) aastat vanad ja võivad enda alla võtta isegi kuni 2 hektarit maad. Üks selline jäi meil Kalawi - Naungshe matkal ka pildile. Lisan selle pildi hiljem siia, see mul teise malukaardi peal Tornist alla tulles laksime vaatama Thanboddhay Payat (ehitatud 1939-58) mis oli Monywa ümbruses käidud kohadest taas ainuke kus valitsus välismaalastelt 3 USDi kasseeris. Pagood oli kaunistatud 583 363 vaikese buddhaga. Enamus neist olid muidugi 10 cm pikkused, aga nendega andis siis katta nii seinad kui laed. Sees oli umbes 20 üleelusuurust buddhat ka. Võimas vaatepilt.

pool miljonit vaikest ja suurt buddhat

Saime teada, et tudengid olid meile õhtuks planeerinud kuskil teispool jõge veel õhtuse programmi. Et näidata kuidas myanmari noored õhtut veedavad. Minu tervislik seisund oli nii habras, et ainult mõte sellele, et siin linnas ei ole meil nüüd mitte midagi süüa (sest eilne supp oli ainus millega ma suutsin veel leppida), hotellituba on sääski täis kopitusehaiguga kelder, kus dushi alla isegi ei julge minna- ma lihtsalt ei tahtnud enam muud kui minema siit. Väga kahju oli tegelikult, sest just siin olidki kõige lahkemad myanmarlased ja oleks nainud veel rohkem kohalikku elu- oli. Lisatud hiljem: Jah, aga selle tõelise kahetsuseni jõudsin alles hiljem kui mul juba palju parem oli ja kõht western foodi täis. 

Viisime lapsukesed tagasi tulles jäätisekohvikusse sööma ja tegime English Language Clubi juures grupipildi. Meie mõttele, et äkki võiks neile mõned head inglise keele õpikud saata, tõmbas õpetaja kriipsu peale sõnades, et tavaline post läheb tihti kaduma [loe:korjatakse valituse poolt ära] Kui delikaatsed nad ikka on. Läheb kaduma! 

Lugesin kuskilt, et kui tahad sõita piirkonda mis on välismaalastele keelatud (ja neid piirkondi on siin palju) siis bussijaamas piletit ei müüda, aga nad ei ütle välja, et see piirkond on turistele keelatud, vaid saadavad sind viisakalt politseisse. Et käi ära ja tule siis tagasi, eks. Tegime grupipildi ja onu palus lahkelt saata oma keeleklubi juurde teisigi sõpru, kes on huvitatud kohalikega keelt praktiseerima. Kel Moniwa kanti asja, andku märku, ma annan onu meiliaadressi või selle internetipunkti nime, kus ta õhtuti töötas. Umbes poole aasta pärast on õpetaja-onul plaanis tegelikult Yangoni tagasi kolida ja giiditööd jätkata. Seda tegi ta ka aastaid tagasi, aga turismi vähenemine 2007 aastast sundis teda õpetajatööle pühenduma. Järelikult on ka Myanmaris tunda, et masu läänemaailmas hakkab läbi saama, kui õpetajad hakkavad taas giiditööle mõtlema.

 2007 a ja sellele järgnevad oli birmakatele eriti raske- gaasihind tõusis 500% ja bensiin 200%. See mõjutas muidugi kõiki hindu. Kuigi myanmaris on regiooni kõige suuremad gaasivarud, arvatakse tegelik põhjus olevat valituse uues linnas. Nay Pyi Taw ehk Naypyitaw. Ja see on hiiglaslik tuledes särav väike ameerika äärelinna koopia. Sõitsime sealt Yangoni- Mandalay trassil öösel 2 korda läbi- uskumatu - tühjad tänavad millele pole veel maju ehitama hakatudki, aga tänavalaternad põlevad juba 24/7. Tahan sellest lugeda veel natuke ja siis kirjutan ehk pikemalt. Sama aasta septembris protestis veel kohalik "88-põlvkkonna" nimeline rühmitus hinnatõusude vastu ja neid karistati kõvasti. No ja siis veel läänemaailma masuaastad sinna otsa, mis turismi hoo hoopis maha tõmbas. Vaene paljukannatanud rahvas. Kuidas neis ikka veel see rõõmus meel ning suuremeelsus säilinud on. Imetlusväärne. Kell 5 õhtul sõidab Monywast viimane buss Mandalay poole ja selle peale me siis ennast sättisimegi. Üritame oma hotelli kõrval olevas restoranis enne 4h sõitu midagigi süüa. Tellime tai supi ja kapsasupi. Mina surun veerandi oma supist kuidagi sisse, Katrin ei saa midagi süüa, sest ta tunneb mingit haisu (ise arvab et see on fish powder) ja see ajab tal südame pahaks. Saime viimased piletid bussi tagasitmel ja 4h pärast olime tagasi Nylon Hotellis- toas 206, mis maksis nüüd juba 14 USDi.

Ja nüüd kindlalt Euroopa restorani! Arvasime, et see on kaugel (87. tanaval) ja lasime end 4000 kyati eest restorani s6idutada, takso ootas, kuni prouad sõid pastat ja jõid õlle.
Kyll on tore ikka olla puhas, kõht kodust toitu täis!

Õhtul tekitasime oma hotelli administraatorile palju segadust. Plaanisime algul Yangoni (pealinna) tagasi lennata. Nõustusime 95 USD-ise piletihinnaga pikemalt mõtlemata, aga kui selgus, et taksosõit lennujaama maksab samapalju kui bussis6it Yangoni, lõime kõhklema.

Ja palusime kiiresti adminnil lennupiletid tühistada ning hoopis 12000 kyatised ööbussi piletid Yangoni võtta. Hiljem lisatud: kyll oli see yks hea mõte, sest rahadega meil läks lõpus tuugaks. Noh, oleks võinud ju rannas ka ilma mereandide ja õlleta elada, aga mis elu see on!

Buddhakoopad

Monywa 5.detsember

Tasusime Nylon Hotelli 2 ööd ja 2000 kyati eest "sinise taksoga" bussijaama. Meie ymber tormas kohe viis meest, kõik suure kisaga: oina-moina, oina-moina, oina-moina !!! Üritasid meid ja meie kotte lahtisest autost katte saada. No mina ei tea- oleks tahtnud kisada vastu Monywa, Monywa, aga lihtsalt istusime nagu kaks ähmis konna seal autokastis ja tõstsime lihtsalt käed silmade ette. Naised. Kõige jõulisem tüüp trügis autojuhi kõrvale ja näitas suuna kätte- millise bussifirma juurde meid viia. Äge mees pidi sõna otseses mõttes paarile tüübile vastu hambaid andma, kui need meie kotte ikka veel autost oma bussifirma poole rabada tahtsid. Saime siis yhe bussifirma "kontori" juurde kust iga täistund bussid Moniwa poole sõidavad. Pilet oli 1700 kyati, mis hulga odavam kui LPs kirjas. Buss v6ttis paigalt ja bussi "sisseviskajad" hõikusid veel sõidu pealt 20 minutit bussi ukselt tänavale: ungala-munga, ungala-munga. Eesti keeli võiks see ehk tähendada "Hüpake kohe peale, me oleme juba Moniwa poole teel". Umbes 8 inimest nad nii Mandalayst väljasõidul ka peale korjasid.

Ühe väikse peatusega olimegi 3,5 h pärast Monywas kohal. Bussijaamas krabas meid taas üks taksovennike ära ja 2000 kyatiga olime 10 minuti parast Swhe Taung Tarn Hotelli ees kohal. Selles linnakeses on ainult 3 budget-taseme hotelli ja neist 2 olid hinnaklassis 30-40 dollarit tuba, nii et me isegi ei läinud neid vaatama. Swhe Taung Tarn oli tegelikult üsna ehmatav. Ehkki LP julgustab: trough dodgy ground floori asub nice bangalotüüpi- tubadega majake. Aga kui need on bangaloid, siis mina olen Marlyn Monroe. Ausalt. Kõigepealt näidati meile odavat tuba 5 korrusel- 10 USDi, mis oli nii jube, et tulime sealt tagurpidi valja. Siis tutvustati kallist-16 dollarit- mis meile sobis. Tuba oli u 10 a tagasi üles vuntsitud, aga hetkel kehvas seisus. Pärast ülemise korruse 10-st tuba olime selle 1.korruse keldril6hnalise toaga leplikult nõus. Paraku liiga leplikult. Isegi akent ei saanud seal lahti teha, sest akna taga oli mingi solgikogumise kaev.

Peale väikest tiiru linnas hakkasin aru sama, et oleme j6udnud Bac Ha (Laose blogist) tyypi linnakesse. Ainult Tiiu vist mõistab meie tundeid praegu. Kaunist väikelinnast on asi kaugel, aga suurt häda ka nagu pole. Ühtegi inglise keelset silti ei ole, linnas on 3 suuremat tubast söögikohta, nende üles leidmine ilma myanmari keelt oskamata on juba paras ettev6tmine. Inglise keelset menüüd ka Lahio nimelises kohas ei olnud. Näitasime lihtsalt kõrvallauas söövate tädide suppide peale ja hääldasime püüdlikult Shan Noodle Soup ja hmi-shei, sest ma arvan, et need nad olid. Nii et jälle supp siis. Kas juba viies supipäev v6i seitsmes?

Kõhud täis, tagasi hotellis avastasime, et jõuaks täna veel ühe vaatamisväärsuse kahest kohast ära teha. Mine tea, äkki siis homme õhtul juba minema panna? Kuidagi kurb oli seal linnakses olla. Leidsime hotellist prantsuse paarikese, kel oli plaan minna Hpo Win Daung koopaid vaatama. LP järgi on sinna pisut keeruline ning isegi kallis saada- pakkusime neile end seltsiks, et siis koos odavam džiipi võtta. Tegelikkuses läks kõik väga ladusalt. Ise kõmpisime paadisadamasse, ise leidsime paadi. Keegi ei üritanud meile midagi hullult pakkuda. Enam-vähem juhuslikult leidsime ühe nn paadikontori, kus maksime 2500 kyatti kamba peale paadisõidu eest. Äärepealt oleks maksnud 2500 kyatti nägu, sest LP järgi peaks ühe otsa pilet olema 3000. Tore - midagi on siin maailmas ka odavamaks läinud, eks. Bäkkpäkkeri lihtsad rõõmud :D Paadiga jõgi ületatud, lastekarjast läbi trügides nõustusime esimese dziibijuhi pakkumisega 15000 kyati eest sai 45 minutit sõitu autokastis koobaslinnaku juurde.
Ma ikka pean natuke nendest lastest rääkima. Kui muidu on Myanmari inimesed turistidest rikkumata, siis mõnes turistikamas kohas lähenevad lapsukesed sulle oma vidinaid müües eriti huvitavate küsimustega. Näiteks: kas sul on šampooni (see on põhiküsimus)? Kas sul on huulepulka, aga küünelakki, aga kommi? Midagigi!? Sul on nii ilusad püksid/tossud/plätud. Sa ei taha neid mulle anda? Ju siis mingid turistid annavad ülearuseid asju ära. Eriti kõvas hinnas pidid olema lõhnaõlid. No ma ei kujuta ette mis farangid need on, kes tulevad päevasele tripile küünelakk ja lõhnaõli seljakotis. Võib-olla siis need vanainimestest paketituristid? Ja mõni annab siis oma seeliku seljast?  Ootasin koobaslinnakust midagi Jordaania Petra sarnast. Muidugi väiksemas mõõdus, kuid lugedes seda kuidas kõik koopad ja iidsed lossikesed on liivakivisse raiutud, tekkis selline ootus. No nii võimsad need ei olnud, aga päris lahedad ikka.

liivaloss

Ligi 490 koobast koos neis peituva 2588 Buddhaga. Koopad on raiutud käsitsi liivakivisse ja sealsamas siis ühest tükist tahutud väga erineva kujuga buddhad- seisev Buddha, istuv Buddha, mediteeriv Buddha, nirvaanasse jõudnud Buddha, reisiv buddha jne.

Meie juurde astus kohe alguses armsa näoga poiss ja pakkus, et ta võib meile giidiks tulla. Tasu kohta vastas poiss kenasti- maksate lõpuks nii palju kui soovite; kui palju arvate, et ma väärt olen. Võtsime.

Poiss seletas, et valitsus ei tee ega paranda siin midagi, sest turistidele pidi meeldima autentne värk. No ei tea, mis lood on- Baganit nad ju parandavad nii, et vähe ei ole. Enamus koopaid on pärit 14. sajandist. Uuemad siis 18-19 sajandist brittide kolonialiseerimise perioodist. Koopad olidki väga erineval tasemel, mõnel sees täiesti puutumatuna paistvad Buddhad ja laes uhked maalingud. Neid oli ka igasuguseid- värvilisi ja mustvalgeid. Sageli 3-D kujuliselt: need mis silmakõrguselt üleval pool tundusid kaugemal, need mis allpool, lähemal.

lamav buddha

No igatahes väike elamus jälle. Mitte enam rabav, aga sellega hakkame juba harjuma. Kui palju erinevaid buddhasid v6i koopaid saabki oodata juba kuuendast Kagu-Aasia riigist, eks. Aga saab, nagu järgmisel päeval nägime.