Grande Finale

Paist Bangkok`i saab 500 bahtiga.
Sellisest variandist ei osanud ma unistadagi, olin valmis ise hakkama rongipileteid orgunnima, siis tuk-tuki meestega vehklema rongi – ja bussijaamade vahel jne. Selgus, et suvaline „reisbüroo“ Pai peatänaval toimetabsu otse ukse eest Bangoki Kaho San Roadile. Ja veel 2 x odavama raha eest kui iseenda korraldamisega ja liinitranspordiga oleks saanud.
Pildil Tom ja Katrin mind saatmas

Muidugi see buss pole võrreldav öörongi vooditega, aga pärast nelja nädalast rändamist Birma bussides, mõtlesin, et noh… kui hull see 12h siis ikka olla saab.

Kell 14.30 kallistasime ja musitasime viimast korda Katriniga Pais ja marsasse ma istusin. Nutma ei hakanud, ei ole siin mingit piristamist- tulen tagasi siia niikuinii. Katrin on ka heas turvalises kohas. 

Katrin sai päranduseks mu villased sokid, küüslaugu kapslid ja mingid külmetusevastased tabletid. Küllap tuulutab juba tuba, et vanainimese haisust lahti saada.

Hommikul 5.30 pandi meid Khao San Roadi lähedal tänaval maha ja igaüks vaatas kuhu sai.

Mina läksin ikka armsale Rambutrile. Kell 6 lasti mind hotelli sisse ja 290 B (~100kr ) sain kahese aknata toa samas hotellis, kus 7 nädalat tagasi alustasime. Ongi lõpuks ruumi normaalselt pakkida!

Normaalselt pakkida (= tuuseldada sajandat korda oma asjades) ma aga eriti ei jõudnudki , sest mul olid käed tööd täis. Igasuguste asjadega mida mul oli vaja enne õhtut teha, sest õhtul oli Laura ja Priidikuga plaanis paar lahkumise ämbrit ära tarbida. Neid ootas ees veel aastavahetus Bangkokis, aga nüüd olid nad veel viimast õhtut hipide rajoonis minuga laiamas, enne kui aastavahetuseks ühte nooblisse hotelli kolivad.

Käisin Pantip Plazast (odav elektroonika seitsmel korrusel) ja ostsin endale ka sama fotoka Canon S95, sama nagu Katrinill. Kulutasin kõvasti aega, et kaubelda - siis ma veel ei teadnud, et praegu jaanuarikuise allahindlusega saab sama aparaadi sama odavalt ka Eestist. Nimetagem seda siis kauplemisrõõmuks, õigemini kauplemistüütuseks.

Oskan nüüd sõita kohaliku bussiga- sõidab sinna nr 115 ja pilet maksab 14 bahti.

Muidugi viimane Tai massaaž.

Jään neid massaaže ikka väga, väga igatsema.

Ja siis broneerisin ja maksin suvalises Khao San Roadi putkas ära Airport Bus`i (130B) pileti mis otse hotelli eest peale korjab ja lennujaama viib.

Et mu check-in`i aeg oli 7.00 varahommikul, siis natuke närveerisin- kui buss hakkab 6:00 kõiki kümmet inimest peale korjama ja uimased hipid ei jõua õigeks ajaks … siis kuidas ikkagi kindel olla, et buss tunni ajaga lennujaama jõuab. Ma ei osanud uneski aimata, et just mina olengi see uimane hipi, kelle ukse peale 5.59 koputatakse.

Lendasin nagu püssikuul toast välja, õnneks olingi juba kotti sulgemas kui bussijuht uksele koputas. Ühe sõitjaga nii hästi ei läinud- tema hotelli ees käis bussijuht natuke närviliselt edasi-tagasi ja täpselt 3 minutit hiljem pani hääled sisse. Kell oli siis 6.09. Ja nii ongi nagu mulle broneerija-tüdruk kinnitas- kedagi ei oodata - kõik teavad et 6.00 tuleb hotelli ees olla ja keda 5 mintsi hiljem ei ole- see on bussist maas. Mõistlik.

Viimane õhtu Khao San Roadil kujunes meil suhteliselt ontlikult, kolm ämbrit me sang-somi koksi ära jõime ja õnneks taipasime mõistlikul ajal ka magama minna. Nagu eelnevast lõigust lugeda mu liikumiskiirus oli vahemikus 5.40-5.55 siiski keskmisest tagasihoidlikum.

Lend ok, soojad riided ja saapad olid mulle sõbrad Tallinna lennujaama vastu toonud. Kõik tips- tops. Selle kõrval tundus isegi kodusootav katuselt saabunud ootamatu (lume)veeuputus tühiasi. Eks paistab, kauaks mulle sedakorda budistlikku rahumeelsust jätkub, enne kui Eesti minu sisse tagasi tuleb.

Milliseid järeldusi tegin - Myanmari kohta ja pika reisi osas?

Veel on settimise aeg.Taas tõdesin, et reisimine on parim võimalus iseendaga tuttavaks saada; igapäevases kiires rabamises ja rügamises unustad iseenda kõigepealt. Sealt on vaid samm oma lähedasteni.

Jätsin meelde, et alati leidub kotis ruumi ühe väikese fliisi ja villasokkide jaoks. Varem või hiljem läheb neid ikka mul või mõnel reisikaaslasel vaja. Muide, mu seljakott kaalub tavaliselt 10-13 kg (45 l) ja suuremat pole vaja olnud ka.
Kindlasti jääb Katrin mu reisikaaslaste topis esimesele kohale. Saime veelgi paremateks reisisemudeks.

Ja mis kõige tähtsam- su oma keha ütleb väga täpselt millal on aeg reisile/ära minna, vaid mõistus ja pangakonto seis keelduvad seda uskumast.
Hakkan juba koguma aega ja raha järgmise reisi jaoks!
Tulge kaasa!

Lähiajal kohmitsen natuke blogi kallal ja paned õigetele peatükkidele õiged kuupäevad, nagu oleksin need novembris Myanmarist postitanud. Endale mälestuseks. Võib-olla panen pilte juurde, võib-olla võtan maha. Võibolla parandan kirjavigu, võibolla mitte. Aitäh kõikidele nendele kümnetele sõpradele ja võõrastele kes mu "salajas" hoitud blogisse tänaseks 1389 korda vaadanud on. Siis päris asjata see vaev ei olnudki.

Head reisi !
Ja minna tuleb kohe, mitte kunagi hiljem!

Oled see mida sööd

Green Curry
Steamed Fish with Ginger
Spring Rolls
Tom ka Gai
Pad Thai …

see ma 26. detsembril olengi

Lõpuks sai siis ellu viidud viimane projekt- kokakursus Tais. Teiste rändurite soovitusel otsisime väikesest kõrvaltänavast üles Red Orchid restorani, mille armas perenaine ka kokakursusi korraldab. Tädi pani meile ette võimaliku menüü ligi 18 roast ja palus sealt 5 välja valida. Valik oli tegelikult üsna piiratud ja sisaldas turistile mokkamööda roogasid, aga välja oma viis valisime. Tädi klõbistas natuke kalkulaatoriga ja ütles hinnaks 550 B (ca 200kr).

ma lihtsalt armastan nende inglise keelt- alati läheb tuju nii heaks!

Sama hind oli eelmisel päeval ka meie sõpradel, hoolimata nende valitud menüüst. Väidetavalt on see 2-3 korda odavam kui suures Pai Cooking Schoolis.

Järgmisel hommikul 8:30 olime platsis, et koos turule minna. Olimegi sellel päeval tädi ainukesed õpilased. Ei mingit tobedat korda, et õppus toimub siis kui soliidne grupp on koos.

Laose kogemusest eeldasin, et turg on rohkem selline näitamise koht kuhu "kõvadest trendikokkajatest" farange viiakse, aga meie üllatuseks ostis tädi kogu värske tavaari meiega koos ning koju jalutasime 3 suure kotiga. Kokkamine toimuski tädi elutoas ja õuealal.





Alustasime Green Curriyst mis on Tais olnud meie mõlema lemmikroog. Teoreetilisel võimalik ka kodumaal teha, kui leiaks asenduse: sidrunirohule, kaffirlaimi koorele, galangalile, munataimele, krevetipastale, laimi lehtedele. Mingi aimdus mul on kuidas neid asju asendada, aga juba teada värk, et ega sama rooga kodus ikka ei saa. See oleks nagu iseendale massaaži tegemine, tead küll mida teha, aga ikka ei ole mõnus.

Kõik muud ained on Eestis kättesaadavad. Tegelikult ka Green Curry pasta, kui säilitusaineid täis fansy poekraamiga leppida. Käsitöö jaoks tuleb mul ikka see korralik suur kiviuhmer ära osta.

Pärast karrit oli kõht nii täis, et aurutatud kala söömiseks enam ruumi polnud. Palusime väikest pausi, et lõunal naasta koos bangalonaabri Tomiga, kellele saime veel äraminekut süüa pakkuda.
Lõunal küpsetatud Tom ka Gai (ilmselt Tai kõige kuulsam roog üldse) söömise järel pidime uuesti kolmetunnise pausi paluma. Õhtusöögi ajaks olime tagasi ja tegime oma viimased road. Katrin sõi reisi kõige maitsvama (isetehtud!) Tai Terava Salati, millest oli kujunenud tema lemmikroog Tais.




kevadrullide sisu küpsetamine


Laose kokakooliga võrreldes oli see armsalt kodune kogemus, sest me mõlemad tegime oma toiduportsud algusest lõpuni ise valmis ja isegi see, et meie valikutes neli rooga viiest kattus ei tähendanud seda, et me peaksime teid toite ühiselt küpsetama või hakkima. Ikka ise. Nii jääb paremini meelde ka.

Tädi oli nii tore ja armas ja tänas ja kummardas kogu aeg nagu me oleks õnne ta õuele toonud. Väga-väga tore kogemus.

Hiljem lisatud: jaanuari esimesel nädalal mõtlesin, et teen õige kodus aklimatiseerumiseks natuke head lihtsat Pad Thaid . Ähh, tühjagi- miski ei maitse kodus nii nagu seal!

Jõul

Jõulud tulid kokkuvõttes väga elamusrohked.
Päev töine ja õhtu öine.

Lõpuks võtsime ette päevase matka Pai ümbruskonnas. Selleks on tuli muidugi rentida rollerid. Hoolimata Katrini intensiivsest pealekäimisest ma ikkagi endale motokat ei rentinud.
Küllap saab autojuhilubadeta blondiin hakkama võõra instrumendi, vasakpoolse liikluse ja tundmatute teedega, aga mind hirmutasid mäed ja kurvid siin Pai ümbruskonnas.
Juba mulle mägedes vastutulev auto tõstab mul kuklakarvad püsti. Selleks ei pea ma isegi roolis olema.


"Ei, siin ei ole midagi hirmsat. Saan hakkama küll" Katse koduõues Priidiku rattaga.
Rolleriga (rent 100B päevas/30kr) kihutasime (mina tagaistmel) siis otsemat teed bensujaama. Seal võtsime paagi täis ja põrutasime klassikalisele Pai ümbruse rajale- kosed, koopad, mäed, kuumavee allikad. Esimene peatus oli meil mägedes. Päris kaljud need siiki polnud, pigem sellised maanihked või maalihked, või kuidas selliste asjade kohta öeldaksegi- ei teagi. Katrin tegi väikse tiiru, mina läksin pikale ringile. Oli natuke õudne ka natuke üksi dzunglis ragistada-mõtlesin ussidele ja ämblikele aeg-ajalt.



Teise pikema peatuse tegime hot-spingis ehk kuumavee allikates. Neid on ümbruskonnas muidugi palju, sõprade juttude järgi sättisime ühe eriti noobli resordi kompleksi kus hot-springsi pilet oli vaid 50B. Aga oleks saanud ka 200B eest kuskil rahvuspargis kuumas vees sulistada. Tjah, keset 30 kraadist kuumust see mingi eriline atraktsioon ei ole. Vot kella 8 paiku õhtul, kui temperatuur alla 20 keerab- siis oleks küll tore.

Kolmandaks peatuseks valisime ühe kose. Selleni jõudmine võttis natuke aega ja kui me kohale jõudsime, siis selgus kohatud tšehhitar Mirka jutust, et sellest paigast kuhu motoratas jätta, on koseni jala läbi mägijõe kahlates kuni 2 tunnine teekond. Et tunni pärast hakkas pimedaks minema, siis läksime mäejalamile Coffee Nesti kohvi jooma. Seal kohtusime juhuslikult veel Laura ja Priidikuga.
Sama koht on siis ka see kus 29. detsembril toimub Dzungli Pidu ehk Half Moon Party. Mussi valimine juba käis ja kellelgi polnud eriti aega meiega tegeleda.



Katrin sai teada, et peopäeval käivad Yello Sun`i (peamine rastabaar Pais) juurest iga tund siia tasuta taksod ja vägevamate pidude ajal on džunglipeol olnud ligi 300-400 inimest. Siia ta 4 päeva pärast tulebki. Olen natuke kade. Paisse sõitsime täpselt tuldud teed tagasi, mis tähendas meeletut ringi juba külmaks läinud õhtus. Seesama kosealune džunglipeo koht on sisuliselt vaid kilomeetri kaugusel Don`t Cry sillast,aga lollid blondiinid (sh mina-kaardilugeja!) sõitsid ringiga. Vähemalt saime oma bensiini kulutada, homme kell 13 peame ratta tagasi viima, aga on kahtlane kas ärkame üldse nii vara, et veel hommikul ringi sõita.

Õhtusöögi mõte kujunes meil eestlastel kuidagi spontaanselt- Itaalia restorani pizzat sööma. Mingit hapukapsa isu ei olnud ega tulnud kogu reisi jooksul. Jääjoogid olid külmetunud kurkude pärast kõikidele tabuks muutnud. Niristasime kuuma tee sisse oma poest ostetud sangsomi.
Bangalost saatsime videotervituse Eestisse ja mõned soojapopsud hiljem läksime heade-soovide- õhupalle taevasse laskma.

Sealt edasi meie naaberbangalokülla Riverside`i lõkke äärde. Soojendav lõke ja soojendav jook oli parim, et mitte öelda ainuvõimalik viis aega õues veeta. Hiljem saime teada, et jõuluõhtu oli vist olnud siinkandis kõige külmem öö- väidetavalt langenud temperatuur isegi kuni 4 kraadini.
Kindlasti jääb see paar tundi seal lõkke ääres mulle meelde kui kõige põnevama jõuluõhtuna elus. Tervitus Chiang Mais kohatud Alanile siinkohal. Elamusi jätkus ka koduteeks ja unenägudesse.
25. detsember
Veel ei ole väsima hakanud puhkamisest. Ei jaksa ainult õhtuti enam rummi juua. Tahaks vaid sooja sisse saada ja kohe tantsima, tantsima, tantsima.

27. detsember
Lahe on vaadata meie uus naabreid, kes on just saabunud ja ei tea midagi kohalikust kliimast. Just itsitasin vaadates kahte kahvatut äsja Aasiasse saabunud farangi, kes meie naaberbangalo ees usinalt määrisid end kell kolm päeval päikesekreemiga!
Nad vaesekesed ei tea, et 2h on palavus ning päike kadunud ja hoopis soojad riided on need, mida nad vajavad.
Kõik meie sõbrad ja naabrid on ära sõitnud. Tom Chiang Maise, Rory ja John Laosesse. Teised kambajõmmid, kes kuhu. Meie Birma reiskaaslased Markus ja Rene Chiang Maisse, et sealt edasi Laosesse põrutada.
Homme on minu kord Bangkoki poole suunduvasse bussi istuda. Priidik ja Laura sõidavad ka homme Bangkoki kaudu Lõuna-Tai saartele. Katrin on otsustanud aastavahetuse Pais vastu võtta ja natuke põeb, et jääb nüüd täitsa üksi. Täna läheme teeme siis viimase õhtusöögi.

Living By Doing Nothing

21. detsember Lõpuks Pais

Ei viitsi isegi plaani teha tegevustest, mida ei jõua ellu viia. Eile, kohe esimesel õhtul käisime Rasta Art Clubis bändi vaatamas.

Väike tants ka. Õues läks peale päikeseloojangut jahedamaks. Farangidel pikad varrukad seljas, kohalikel joped. Eestlase jaoks oli see +18 siiski jumala normaalne. Tants andis sooja juurde ka. Magasime oma bangalos superune- poole kaheteistkümneni päeval.

Bangalo oma Family Hut`is saime vana hinnaga – 400B (~150kr), aga selleks pidime ka meelde tuletama, et me olime siin 2007 aastal ja kuid tore siis kõik oli ja kuidas nende lapsukesed on vahepeal sirgunud .... Hind kukkus 600 pealt 400-le alles peale seda. Ju see 600 oli siis ka jõuluhind (muide järgmisel päeval tõusis meie naaberbangalo hind juba 800-ni kui me oma sõpradele meie kohta soovitasime). Kui oleks nõustunud vetsu ja dushiga õues, siis oleks saanud bangalo ka 150 bahtiga. Sellistes elasid hiljem meie Pai naabrid- Tom, Rory, Ferdinand, John, Mirka jt. Kõrval asuvas Riverside Bangalokülas maksid veel jõulueelsel ajal vannitoaga bangalod 250-350 bahti. Midagi mõnusamat ei saagi olla. Saatsin ära 12 jõulukaarti- hiljemalt lihavõtte pühadeks on siis kohal.

23.detsember
Ma magan siin nii hästi, et suure vaevaga ärkan kell 11 paiku. Ja Katrin kuuleb, et ma isegi naeran läbi une kõva häälega. Äkki nii puhanud inimesed teevadki?

Eile saabusid Rene ja Markus. Jäid meie Family Huti kompleksi, aga kolisid hommikul kuhugi suuremasse bangalosse. Millegipärast mulle tundub, et neile siin vist väga ei meeldi, aga jõuludeni peavad kindlasti vastu. Neid ootab aastavahetus Laoses. Meie lähedale saabusid üleeile veel 2 eestlast- Laura ja Priidik, kes on oma rännakul jõudnud Kagu-Aasia eelviimasesse riiki enne Austraaliasse lendamist. Jõuluõhtu tuleb siis eestlaste rohke. Tegin lõunal kiirelt ühe blogipostituse, nüüd on siis aega lõpuks neid Myanmari lugusid reisivihikust hakata ümber toksima. Aega läheb muidugi.

Homme peame tegema tegude päeva- vaja osta mulle rongipilet Chiang Maist Bangkokki. Ma ei taha seda viimasele minutile jätta- mine tea seda aastavahetuse liiklust- mul on vaja igal juhul 29-ks Bangkokki jõuda.
Tegude päeva teine plaan on teha ringvaade Pai neljast tänavast kaugemale. Me ei saa ometi teist korda lahkuda siit külast ilma, et oleks koduuksest kaugemal käinud… Tegude päeva kolmas plaan on kontrollida kas Katrin saab veel aastavahetuseks Koh Taole normaalse hinnaga bangalo. Katrin on väikse nohu külge saanud. Proovime igasugu kohalike looduslike siirupite ja tablettidega teda turgutada. Kurk ka kergelt valus meil mõlemal. Katrini sõnul peaksin ma ta emalt saama sajandi auhinna, et suutsin talle pipraplaastri rinnale panna. A mis tal piriseda enam- ise kannab minu aluspükse juba!
Katrini üliväike pagas sisaldas vaid limiteeritud arvu aluspükse ja nüüd kus mina hakkan enne äraminekut oma kotist ebavajalikke asju ära viskama – koti kergendamise eesmärgi- selgus, et meil on muudki jagada peale ühiste mälestuste. Jah, ega palju lähedasemaks enam minna ei saagi :D

Ilmaga on siin muidugi huvitav. Eelmine kord novembris mäletan seda, et oli vaja õhtul mingi rätik ümber visata, aga sellist külma, nagu siin nüüd õhtuti peale esmaspäeva, me küll ei mäleta. Päeval on varjus umbes +28 kraadi. Aga seda temperatuuri on umbes 3-4 h maksimaalselt- nii 11-15ni. Kui ikka 12 paiku silmad avan, siis näen inimesi veel askeldamas pika varrukaga riietuses.Lõunaks läheb palavaks ja saan lõpuks mõne oma kolmest uuest kleidist selga panna. Peale päikese loojangut hakkab vaikselt jahedamaks minema. Kella 9 paiku on aeg juba midagi õlgadele võtta ja kella 11 paiku ei saa enam bangaloterassil istuda. Peab minema tuppa teki alla või välja jooma. Vahelduva eduga teeme mõlemat- kurgud on valusad , ei saa enam jääga rummiämbreid juua. Nüüd siis ostame Seven Elevenist 45 kroonise rummipudeli ja apelsinimahla ning teeme ise endale kokse. Külm, külm on siin põhjas. Aga nii mõnus ja kodune. Mitte mingil juhul ei tahaks liikuda kuhugi soojale palmisaarele Lõuna-Tais. Kuigi aega on mul veel 7 päeva.

Pai on muidugi muutunud. Ühest küljest kõvasti, teisalt sugugi mitte. Kindlasti on linnake muutnud kommertslikumaks ehk turistisõbralikumaks. Kui aastaid tagasi müüdi igaõhtusel ööturul peamiselt vaid kohalike mägihõimude käsitööd ja muud hipi-kaupa, siis nüüd on valdavaks kaubaartikliks Pai- T-särgid.

Hea on see et juurde on tulnud igasugu herbal tea shope ja muid ökotoidu või kohvikute sarnaseid kohti (kauneim neist murumätaste ja kiikedega sisustatud). Igal pool saab maitsvat oakohvi ja pole söögikohta mis ei pakuks western - foodi.



Elava muusikaga kõrtse on jätkuvalt, aga tõeliselt häid bände vähe. Igal õhtul vaid üks, kui sedagi. Hipisid on endiselt linn täis (too much hipsishit nagu K esimesel õhtul märkis) ainult nad on minust 10-15 aastat nooremad! Oo jaa. Päevavalguses näeb ka vanemaid hipisid, ööseks nad kaovad kuhugi..... Nojah, vanad inimesed kobivad ikka koju, kus neil minna :D Bangalote hinnad on ilmselt jõulude ja aastavahetusega seoses 200B või enam tavahinnale otsa saanud, aga loodetavasti on see mööduv nähe. Na`s Kichen on alles ja toidud sama head. Don`t Cry on oma Levika aura minetanud - pinkide ja lõkete asemel on valged lauad-toolid, kuid selle kõrvale tekkinud Rasta Art Club oma suure esinejate lavaga, lõkkega lavatsi ja kännulaudadega meenutab veel vanu aegu. Endiselt on seal õhtuti kõige enam rahvast, aga kahjuks mitte igal õhtu- pole bändi, pole rahvast.

Selliseid bände võib näha tänaval

Ja selliseid kõrtsis (midagi ei näe muidugi, jube kisa on)

Mina ei tea mida siia pealkirjaks panna

20. detsember Ikka Chiang MaiNende kahe päeva jooksul jõudsime teha vaid nimekirja tegevustest mida Katrin tahtis Chiang Mais teha: shoppamine suures kaubanduskeskuses riiete ostmise eesmärgil - hambaarsti juures käimine, igaks juhuks - pediküür - vahatamine korralikus salongis - Jetstariga ühenduse võtmine - linnaga tutvumine Mis me teha jõudsime? Massaažis käia, džinni bucketeid (ämbreid) juua, itaalia toitu süüa, head kohvi juua, kõvasti tantsida, internetis käia. Magada poole lõunani ja kauemgi veel.

Hiljem lisatud: Jetstariga (pagasi kaotanud lennufirma) võttis Katrin siiski 2h enne Chiang Maist lahkumist ühendust. Vastus: your bag is not located. Ja paluti jälle e-mail saata kadunud asjade nimekirja ja maksumusega, lisades kviitungid(?!). Mu meelest on Katrin ammu lootuse kaotanud oma kotti kunagi näha. Pealegi on tal kõik eluks vajalikud asjad olemas- olgem ausad , seda fööni ta ei vajagi. Leidsin tänaval eile ühe kaalu, hüppasin peale. Kurat, ainult 1 kg on eluskaal vähenenud. Issand, 2 nädalat supi peal?! Ainult? Küllap see 1,5 pudelit õlut mu sees rikkus ilusa numbri. Vähem õlut, rohkem tantsu, ma ütlen! Eilne päev algas hea söögi, herbal beauty poe ja massaažiga, aga lõppes nagu alati – õlle ja higiste meestega. Ehk lühidalt - käisime Tai boxi vaatamas.

Seal oli palju šõud ja natuke boksi. Kavas oli kolm raundi Tai meestega, üks naiste poks, üks pimepoks ja raund rahvusvahelist poksi (inglane vs tai). Kohe ukselt rabas meid ära kaunis lady-boy ja viis meid oma restoboksi juurde. (Või nagu praegu käsilolevast Private Dancerist lugesin - mitte ladyboy vaid hoopis katoey , eesti keelset tõlget sellele sõnale vist ei olegi ja seetõttu kutsutakse neid naismehi lady-boydeks, mis nagu selgub, on vale väljend hoopiski. Sest lady- boyd on tegelikult naiselikud mehed, kes on jätkuvalt mehed, vaid sädistavad naise häälega ja neil on vähe naiselikumad soengud ja žestid. Nii sain mina aru. Pole ekspert, eks lugege ise netist. Seal toodi kohe menüü ette (ikka õlu kõige odavam) ja boksi vaatama. Panen siis ühe video ka.

Ootamatult tekkinud vaheajal hakkas meie selja taga mängima vali muusika ja kõik baari kogunenud kaunid katoeyd lõid laulu ja tantsu lahti. Laulja võttis pärast rinnad ka paljaks. Teise laulu ajal olin ma juba nii kuumaks köetud, et läksin tagumisse ritta kaunitaridega koos tantsima.

Video minu hurmavast etteastest on siin:


Ega ilma pole tuldud sitale, vaid tükka tegemä. (Helme)

Selle vanasõna kahmasin Angela blogist, aga see sobib siia nagu valatult.

Õhtu jätkus reggae - tänaval kuumades kõrtsides. Tantsisin nii, et pea märg. Mehed käisid puha rääkimas kui hea tantsulõvi ma olen. Oo jee?! Tuleb lihtsalt avara dekolteega kleit selga panna, rinnahoidja koju unustada ja end little bit over thirty`ks valetada. How simple is that!? Palju tantsu, palju nalja, palju peigmehi. Ja suurtänu Katrinile, kes mind ühe äravõlutud türklase käest päästis. Kaks kohtingut järgmiseks päevaks saime kirja ja üks tüüp ilmus välja.

Niiiiii tore on!

17. detsember Chiang Mai

Olen vist täna juba 16 korda õnnest ohanud- lihtsalt nii tore on jälle Tais olla. Ma ei teagi mis seda õnnetunnet nii väga tekitab - turvaline keskkond, iga nurga peal asuvad ATM-id, Seven Eleven`-id või see, et saad iga kell süüa mida tahad ja millal tahad.

Ja kõik on nii maitsev, ilus, puhas. Tai toidud- uuuuuu, kui head! Chiang Mai pole kunagi nii armas tundunud kui praegu.

Oleme juba 24 tundi siin kohal. Yangoni lend hilines 4h ja õhtul Chiang Mais maandusime esimeses Itaalia restoranis ja lubasime endale kohe 0,5 l valget külma veini. Ootasime kuni 2 nädalat juba kohal olnud Rene ja Markus massaažist naasevad ja meile hea odava vaba internetiga võõrastemaja kätte näitavad
Ootamatult oli veini taga istumine veninud 11-ni õhtul ning selgus, et poiste hotellis enam vaba tuba ei olnudki. Poiste näpunäidete järgi marssisime edasi järgmisesse tänavasse ja saime viimase toa 290 Bahti (80kr) eest. Panime ilusad riided selga ja kohe reggae-tänavasse peole.

Pärast kahte džinniämbrit käskis Katrin mul koju minna. Sain kohe aru, et on aeg- marssisin koju ja kukkusin voodisse pikali. Mis võõrastemajas praegu olema, seda ei tea siiani ja väga ei tunne huvi ka- peaasi, et tee siia on selge. Lihtsalt reggae-tänavast otse, kuni itaalia restoranini siis veel natuke kuni ühe auke kaevava kopani, siis see roheline Puhhi silt paremat kätt ja kohe ongi rastameeste piltidega kodubaar. Hästi nunnu hotellipoiss tundis kohe mu õlakoti ära (Kareni hõim) ja kui kuulis, et tuleme Birmast, muutus kohe veel lahkemaks. Kareneid seal ju hullult kiusatakse taga.

Hiljem lisatud: kui see kott, mille 3 a tagasi Pai lähedalt mägihõimudelt ostsin, tundus mulle ostes suht kole, siis nüüd olen siin Põhja- Tais ja eriti Pais hullult komplimente saanud. Yangoni bussijaamas, minu sünnipäeval tuli ju üks kohalik vana mees mu kätt suruma. Muudkui surus ja surus kahe käega ja lahti ei lasknud (nagu tänaks südamest) ja lõpuks küsis et kust ma pärit olen. Kuuldes, et Eestist tänas veelgi südamest. Küsisin, kust ta ise pärit on ja tema vastusest ei saanudki aru, ta pobises midagi ja kadus vaikselt nurga taha. Teepoe pidaja ütles hiljem, et see oli karen. Mõtlesin sel hetkel , et mu Põhja Vietnamist ostetud erk-kirju sall on ehk mingi hõimumärk, aga ju siis see kareni hõimu triibukott tegi tal südame soojaks. Myanmaris sellega uhkelt ringi marssides olin ilmselt nagu väliseestlane sinu-must valge kirju märsiga 70-ndate Nõukogude Liidus .
Täna ta pakkus hotellipoiss meile 3 korrusel vaiksemat tuba. Jääme 4-ks ööks ju. No veel parem. Meil on siis tasuta wifi ja õueterrassil veel 2 vabalt kasutada olevad läpakat. Mõnus!

P.S Nüüd natuke pahast asjast ka. Minu kärsitus viis selleni, et Bangkoki internetipunktis kiskusin jälle juhtme liiga kiiresti arvutist välja (ilma selle safe removita) ja nüüd on nii, et mu pildid on jälle aparaadis kinni st lukustatud. Ja ma ei saa neid kätte. Katrin! Appi! Kogu mu fotokaart (pildid alates Mandalayst) on nüüd kinni aparaadis. Arvutis ei ava neid ka! Arvuti hoopis jookseb kokku. Krt, pean sellega ka nüüd tegelema. Ometi olen selline Interneti Geenius- küll ma midagi välja mõtlen. Onju?!

Et kuidagi seda pildipuudust kompenseerida panen üles paar videot. Kõigepealt beetlist. Seda mingisse lehesse mässitud pähklijunni närivad siin enamus mehed ja ka mõne väga üksiku naise suu on kahtlaselt punahuuline. Tundub, et see on odavaim viis kergelt tongis olla ning seda saab ikka iga mats endale lubada. Erinevalt sigarettidest, mille nn looduslikku ehk puulehte keeratud 24-ne suitsu/sigaripakk maksab meie rahas 10 krooni ja mida päris iga vend vist ei osta. Või on siis beetlikaif märksa mõnusam, ei tea.
Kogu reisi arutasime omavahel, et ikka hirmsasti tahaks proovida seda närida. A kus siis veel, kui mitte siin. Samas..... tahaks ikka väga oma valgeid hambaid ka edaspidi peeglist näha. No venitasime, mis me venitasime aga viimasel päeval Yangonis tuli see ikka ära teha.




Pähklijunni keeramine

Ja sellised võiksid me hambad välja näha peale paariaastast beetli närimist (pildi autor Katrin.H)


Katrin on kangelane




Mina ei saanudki hakkama. Närida tuleb seda umbes 2-3 minutit, kuni see muutub suus punaseks vedelaks pastaks ja see siis lõpuks välja sülitada. Mina sellega hakkama ei saanud, sest mind ajas see kõik oksele. Vuihh. Ja pärast oli seebimaitse tükk aega suus. Kaifi ei mingit.

Vahepala 2

21. detsember. Nüüd ja praegu!

Ma ikka pean korra üles panema selle video, kuhu eile õhtul jõudsime. Lihtsalt ei kujuta ette mitu aastat läheb, et neid detsembri alguse Birma peatükke arvutisse toksida, eriti veel nüüd kui oleme jõudnud Doing By Nothing pealinna Põhja-Tais.



Koduvideo Pille, Signe ja Silva teavad millest ma räägin. Ehk veel mõned. Siin on NIIII mõnus, et lihtsalt ei oska olla. Magasime täna poole 12-ni. Ja oleks kauemgi maganud kui poleks telefonisõnum üles ajanud. Jaaaa!!! Siin on telefonilevi. Ja internet. Otse voodis! Toksin praegu blogi Katrini läpakaga bangalo terassilt võrkkiigest.



Meie bangaloküla. Siia tulevad homme õhtul elama ilmselt Markus ja Rene. Kui nad Chiang Maist ikka naasevad ja kui neile siin meeldib.

Bangkok

"Jaa, jaa, muidugi ma tean kuhu minna" ytleb meile lahke naoga taksojuht. Igaks juhuks kysib ta veel mooduvalt kohalikult yle, kus see Myanmari saatkond siis ikka asub. Tiirutame linnas ja taksojuht naib eksinud. Akki ulatab ta mulle telefoni ja ytleb, et mulle on k6ne! Telefonis uurib lahke naisehaal kuhu s6idame ja pyyan talle vaga tapselt seletada milliste tanavate laheduses on Banraki haigla ja Surasati rongijaam. Sealsamas lahedusest leiaks me ka ise saatkonna yles. Annan telefoni taksojuhile tagasi ja 10 minuti parast olemegi kohal. Oli see nyyd kohalik "kiisu" v6i taksojuhi naine, kes meid saatkonna ette aitas, jaabki selgusetuks.

Myanmari saatkond, mis on yks nelja luugiga 20x 20 m2 tuba kus asjad kaivad nii:
K6igepealt tuleb seista yhes valismaalastele m6eldud sabas, enne kui luugist ulatatakse igayhele viisataotlus. Taotlus koosneb kahest lehest, milles teisel tuleb vaga tapselt markida oma kolm viimast t88kohta, seda alates t88tamise kuupaevadest, kuni selleni milles tapselt t88 seisnes. Paneme kirja k6ik oma ettekandja ja veoautojuhi kogemused- mida lihtsamad t88kohad, seda t6enaolisem, et me ei hakka kohapeal mingit dokfilmi vantama.

Avaldused taidetud, satime ennast uuesti samasse sappa. Onu v6tab meie avaldused vastu, viskab pilgu peale, annab tagasi koos jarjekorra numbriga. Nyyd on juba aega oodata toolidel, kuni tablool seisab meie number. Saime eelnevalt aru, et v6ib toimuda ka intervjuu, yritame seista luugi taga v6imalikult pusas, et paista valja nelja inimese moodi. Yks s6ber on veel l6unast saabumata ja me lihtsalt yritame kolmekesi nelja viisataotlust sisse anda. Onu luugi tagant uurib vaid millal meie lend on. Vastan enesekindlat, et kahe paeva parast. No vot, tulgegi siis kahe paeva parast kell 15.00 tagasi.
Kolm jarjekorda, 810 Bahti ja paar tundi= nii lihtne see ongi. Yritasime eelmisel paeval ka Rambutri ja Khao San Roadi piirkonna turimibyroodest (putkadest) viisav6imalusi uurida, kuid k6ik vastasid, et varem sai t6epoolest byroost viisa, kuid viimastel nadalatel enam mitte.
Vaid yhes putkas 8eldi meile, et saab kyll viisa. See maksab 2200 Bahti ja siiski tuleb meil ise jargmisel paeval saatkond intervjuule minna. Kui selle peale pead vangutame, et noh me siis ikka laheme ise saatkonda, siis muutub tadi kohe lahkemaks ja ytleb, et saab ka ilma intevjuuta, aga see maksb 3800 B.

K6ige l6busam lugu on muidugi Katrini seljakotiga, mis laks kaduma Sydney ja Melbourne vahelisel liinil. Etteruttavalt muretsejatele teadmiseks- Katrinil on vaikses kotis (=kaasas) k6ik eluks vajalik olemas ja suures seljakotis midagi yliolulist, milleta hakkama ei saa, ei ole.
Katrin on nyyd kolmandat paeva teinud umbes 3 k6net paevas lennujaama ja saab aina huvitavamaid vastuseid. Yle yhe k6ne 8eldakse talle, et kott on leitud ja see pannakse kohe-kohe takso peale. Uuritakse muudkui hotelli ja toa numbrit. Kasti isegi eile kell 23.00 hotelli ees taksot kotiga oodata. Jargmises k6nes selgub taas, et kott on endiselt kadunud ja uuritakse millal Katrinil seda vaja on. Tanased k6ned on juba vaga l6busad- ilmselt on kuhugi andmebaasi sisestatud, et Katrinil on suur Kambodža huvi, sest aina uuritakse kas ta on juba seal v6i millal ta juba sinna j6uab. Tana nagin kuidas Katrin juba kergelt arritus ja pahandas lennujaama tadiga- ma ei lahe Kambodžasse! Kirjutage endale juba ometi yles, et ma lahen Birmasse! Sellest hoolimata saime just nyyd k6ne, kus Katrin tunti juba nimest ara ja hoisati "Aa, teie olete ju see kes laheb Kambodžasse!"
Oleme nyyd juba neljakesi ja praegu netipunktis kohtusime juhuslikult veel yhe eestlasega. V6tame vaiksed 6lled.
Muidu on k6ik hasti ja homme saame teada, kas meiega toimub saatkonnas veel intervjuu v6i antakse kohe viisad-passid katte. Kui nii, siis v6tame reedeks piletid Rangooni (ehk Yangoni) ara.

Kuiv6rd mul puudub vähimgi ilukirjanduslik ambitsioon, siis praktilisuse huvides ja headele s6pradele, reisisellidele m6eldes, hakkab siit alates ja edaspidi teksti sisse ilmuma kohalikke hindu, kohalikku hotelliinfot jm praktilist. Lugejad, kes seda ei kannata, pangu silmad kinni.

Kohal

Sain eestlastega kokku. V6tsime soogid ja joogid. Muud juhtunud ei olegi.
K6ik korras.