"Laulusild"

Käisin eile Maailmaküla festivalil seda filmi vaatamas.
Lühike ja armas film. Saalis oli 3 inimest.



P.S Ma ju ütlesin, et myanmarlased on laulurahvas :-)

Rannapuhkus

10-14. detsember - Beachi päevad
Ei ole väga rannapuhkus traditsioonilises mõttes. Esimesed kaks päeva sadas iga päev natuke ja oli lihtsalt pilvealune ilm. Neljandal rannapäeval saime juba 2h päikest võtta, enne kui tüdinesime ja mööda rannaäärt kalurikülla jalutasime.

Kõik ümberringi räägivad, et külla (sinna kus buss peatus) jõudmiseks tuleb igal juhul mootorratas rentida või siis vähemalt lasta end 1000 kyati eest külla sõidutada, aga tegelikult on küla 20-30 minuti jalutuskäigu kaugusel. Aasia värk- jala kõivad ainult vaesed :-)

Poolel teel korjas meid oma motoka peale Marc ja temaga koos läksime suvalisse külarestorani kalarooga sööma. Beachil ja resortides on samuti restoranid, aga nende toit on oluliselt kallim ja nats kehvem kui ikkagi külas olevates kalurirestoranides. Katrini ja vähe inglise keelt oskava kelneri vaheline vestlus restoranis:

Katrin: I want a fish.Poiss: Yes?
K: Good fish
P: Yes!
K: What fish is fresh today?
P. Yes
K: That fish is fresh (Katrin näitab octopusele)?
P: Yes
K: Or this is old, yes?
P: Yes
K: So, is this old fish or fresh?
P:Yes, yes!
K: Is this 2 days old?
P: Yes one, yes two. Maybe 1 day old.
K: Is this fish big ?
P: Yes
K. Or small?
P: Yes K: or big?
P: Yes, yes!!
K: Ok, give me that fish.

Lihtsamalt öeldes tellisime menuüst grillitud kala nimega whole fish- 3500 kyati (ca~35kr) Kala oli jälle see red snaper ehk punane riffahven, nagu praegu netis surfates aru sain. Super hea.! Külla tagasi saamiseks rentisime motoka tagaistme 1000 kyati eest . Viimasel õhtul veel enne Katrini Yangoni lahkumist võtsime taas kamba peale väikse viski. Ja istusime kodurestoranis. Sellest prantsuse Marcist ma täpselt aru ei saa, kord ta orgunnib endale koha suures turismibussis, et esmaspäeval Yangoni minna, kord teatab, ehhh ta jääb veel paariks päevaks siia. Väga lihtne ja siiras tüüp tegelikult. Saime talt muidugi teada, et loomulikult ei saanud gigolo Erik ju oma pruudi Tina pappi kulutada ja selle eest meile kõigile viskit osta, nii et kõik esimese õhtu viskid ja coca-colad (mis on kallid st eesti hinnaga) olid kirjutatud Marci toa arvele. Eric ei panustanud mitte millegagi! On mees, ah!

Meie teine bangalo kuhu nädalavahetuseks kolisime, sest rikkad birmakad olid meie esimese bangalo endale broneerinud

Ainuke võimalus siia randa saada, ongi tegelikult vaid hommikul Yangonist 6.30 tulev kohalik buss (Või siis umbes 1000 EEK maksev taksosõit) Täpselt samal ajal stardib ka külast Yangoni tagasi sõitev buss. Tee peal tuli meile vastu palju suuri air con. busse. Naljatasime siis, et turiste evakueeritakse tsunami eest. Aga nendes beach resortides ikka mingeid turiste on. Kuna möödusime suuremast linnast nimega Pathein, kus asub ka Myanmari militaarlennuväli, siis ilmselt see oli ka põhjus miks rand varemalt üldse välisturistidele suletud oli.

Loomulikult kontrolliti tee peale jälle 2 korda passe ja viisasid. Kolmas alternatiiv siia randa (pigem ära siit rannast) on saada end möllida end tuuribussi peale mis lahkub rannast mõistlikumal kellaajal. Seda võimalust kasutas ka Katrin kel õnnestus meie hotelli juures pummendavate juhtide bussi peale 6000 kyati (poole hinna eest) kaubelda. Bussjuhi või väidetavalt bussi omaniku turistid puhkasid kuskil nooblimas resordis ja bussijuht ning tema peoloomadest sõbrad meie resordis. Laupäeval nad jõudsid ja kohe oli neid Red Labeli pudel ees. Sellist solki, nagu kohalik "Grand Royal" normaalne myanmari mees ei joo. Nagu lauaviin või midagi sellist äkki on see nende mõistes. Kui pühapäeva kell 8 hommikusöögile jõudsime oli neil poolik Red Label juba ees. Tüübid rahustasid Katrinit, et kõik on OK- nad joovad ainult hommikuti. Samal õhtul kell 9 tiksusid tongis tüübid ikka veel restorani terrassil ja vaevu toolinajal püsti seisev mees kinnitas Katrinile ja Marcile, et kõik on Ok- bussijuht juba enam ei joo, ta juba magab. 10 paiku startisid nad kohalikku lõbumajja. Hea, et täna bussi istuv Katrin ei näinud millise pika ja tõsise palve luges bussijuht enne starti oma roolile naaldudes. Muretsen, aga enne kolme päeva ma Katrinit ikka ei näe.

13.-14. detsember Olen üksinda nüüd rannas, sest ka Marc sõitis ka eile ära. Hotelli inimesed tegid mulle kui üksinda bangalos elavale farangile soodukat, st bangalo eest maksab nüüd 15 USDi päevas. Jalutan iga päev külla kala sööma ja pärast motikaga tagasi. Ega siin midagi teha pole.

Loen oma viimaseid rahasid kokku. Nii dollareid kui kyatte. Ei taha, et kyatte kätte jääks enne kui Birmast lahkume. Vähe neid on, tuleb hakata juba igat suutäit lugema. Väga tuuga on rahadega mõlemal. Katrinile andsin kaasa juba ühe 20 dollarise, tal oli raha Yangoni nii täpselt välja arvestatud, et ei ühtegi lisakulutust enam teha ei saanud. Imelikud on nad siin ikka oma rahateemaga. Kas juba kirjutasin kui paranoilised birmakad nende rahade vastuvõtmisega on. Mitte kuskilt ei tohi raha kortsus olla, või mõni nurk murdunud. "Give me another money, this not good", on peamine vastus sobimatu kupüüri korral Markil olid ka viimased dollarid, sest sõidab ka Myanmarist 3 päeva pärast ära. Läks siis oma 7 päeva elamise ja söömise eest raha maksma, aga hotelli vastuvõtust öeldi, et mõned rahatähed ei kõlba. Ja neid vastu ei võta ja kõik! Marci sõnul ei olnud need mingid nässakad, sest ta ju teadis millised uued rahatähed tuleb siia riiki kaasa võtta, oli tal sellegipärast suur jama. Ei aidanud see ka kui ta seletas, et need on ta viimase dollarid ja kui neid vastu ei võeta, siis ei ole tal lihtsalt rohkem raha. Ei midagi. Läks siis mees tuppa tagasi ja pesi seebiga oma dollarid puhtaks, kuivatas ära ja pani voodi otsa alla sirgenema. Järgmisel hommikul läks nende samade rahatähtedega tagasi ja maksis oma arve. Vot nii.

15. detsembri hommikul istun 6:30 bussi ja sõidan Yangoni, kus me Sule Paya juures asuvas Garden Guesthouses Katriniga kokku saame.

Näete, kuidas rannaäär mustab punastest väikestest "asjadest" liival? Need on sellsed väiksed kiired krabid. Kaovad hästi kiirelt liivaukudesse. Konkreetne tüüp ei mahtunud enam, sest ta sõber oli juba augus ees. Üritas mängida mulle kivikuju- sellepärast ta pildile saingi.

Beach

10 detsember. Ngwe Saung Beach

 :Aratus 4.45, et j6uda taksoga kaugele bussijaama. Buss v:aljub kyll 6.30, aga check-in`i aeg on ikka pool tundi varem. Et oleks t:apselt teada palju iga reisija riisikotte kaasa v6tab. See buss sai kyll meeletu laadungi riisikotte, mis k6ik bussi viimastele pinkidele ladustati. Loomulikult taburettidega inimesed vahek:aiku. Ja kogu bussijuhi ymbrus t:ais kykitavaid inimesi. V6tsin endale vaheldumisi myanmari lapsukesi sylle magama, sest tillukesel pingil kykitavale emale enam unised lapsed sylle ei mahu.


Kella 2 paiku ehk 2 h hiljem kui LP lubas, j6udsime randa. Just paduvihma ajaks. Super. Vihm l:aks kiirelt :ara just siis kui yks kohalik viisakas onu pakkus meile 20 USDi eest bangalot oma resordis. See oli yhtlasi ka yks meie kahest valikust ja onu mainis, et see teine koht on suletud millegagi seoses, mis juhtus 2008 aastal. Hoolimata pilvisest ja tuulisest ilmast on randa j6udmise tunne ikka v6rratu. Yldse ei huvita- tulgu v6i pussnuge taevast. Ja bangalod, l6puks p:aris
bangalod!

Meie bangaloküla 

Bangalo, siis kui ta veel korras oli

Pesime reisiv:asimuse maha ja l:aksime :asjakohatud Ericu (gigolo), tema pruudi Tina (marketing manager) ja Marci (audiitor) s88ma. Peale kahte 6lut tulime heatujulisena koju. Katrin l:aks shokolaadi ostma ja naases kohaliku viski ja kahe cocaga. Shokolaad muidugi ka. Kutsusime Marki ja Ericu ka oma bangalo terassile ja istusime napsutama. Natukese aja p:arast liitus ka Tina. Poisid ostsid veel rummi ja colat ja paari tunni p:arast tormasime juba eesti kombe kohaselt (st paljalt) ookeani ujuma. Pidu j:atkus ja yhe ujumistuuri tegime veel, enne kui 2 paiku 88sel voodisse kukkusime. Vastu hommikut t6usis tuul veelgi ja :araksin 7 paiku selle peale, et "mahe" Bangali lahe briis puhus bangalo ukse lahti. Hea, et meil 88sel viski sees oli ja saime rahulikult magada, sest Yangonis sattusime lugema kohalikku inglise keelset lehte ja seal hoiatati, et 7. detsembri paiku India ookeanist tuleva tormi eest, mis pidi liikuma ka m88da Myanmari rannikut l6unast p6hja. Me muidugi lootsime, et m6ne p:aevaga on torm juba p6hja liikunud ja l6unarannas oleme selle eest kaitsud. P:aris tsunamihoiatus see ei olnud, aga p:aris yksk6ikseks see lugu meid ka ei j:atnud. Ikkagi v6imalik tsunamipiirkond Hommikul kell 10 yles ja kohe ookeani ujuma. Seekord kenasti riietega ja t:anasime pilvist ilma- ei olnud vahtijaid ega midagi. Kas ma juba mainisin KUI ilus mees on see Eric. Aus6na, kui me teda bussijaamas kohtasime j:ain teda niimoodi suu ammuli vaatama, et ta lihtsalt pidi Katriniga poolelioleva flirtimise katkestama ja mulle seletama hakkama, et ta ei ole Saudi-araablane ega midagi. Eric on rahvuselt hindu, aga ilusaim india mees keda me kunagi n:ainud oleme. V6ibolla yldse k6ige ilusam mees maailmas. Uhh. Sellegi poolest juhtus t:ana hommikul yks lugu mis l:aheb nii minu kui Katrinigi K6ige Piinlikumate Juhtumiste toppi ja et see pidi veel Maailma K6ige Ilusama Mehe juuresolekul juhtuma.....

Sünnipäev bussijaamas

8. detsember. Päev bussis.

Sünnipäev algas hunta pealinnas Nay Phi Taw is, mis tõlkes tähendab Kuninglik Pealinn. See ongi see jube ameerikalik huntaparadiis keset tühermaad. Aastast 2005 alustas valitsus oma seitset demokraatia sammu, mis ühtlasi tähendas ka pealinna kolimist sinna-tänna. Pärast astroloogidega konsulteerimist ehitati uus linn lõpuks tühermaale, kus on 6 tuledega 24/7 valgustatud kiirteed ja erinevad piirkonnad- poodlemisrajoon, valitsuse elumajade rajoon (NB! kõik majad on justkui USA äärelinnadest pärit majade koopiad- sammastega paleed toretsevate kõrgete aedadega) hotellide rajoon, ministeeriumi hoonete ala, muidugi suletud rajoon kindralite paleedele jne. Linnas on umbes 2000 ümberasunut, kes on siia kolinud lootuses tööd saada. Umbes 10% majadest pidid olema siiani täiesti tühjad.



Rabav on vaadata neid valmis ehitamata rajoone, kus kõikidel tänavatel põlesid ööpäev läbi tänavalaternad. Mõelda vaid, et enamus riigist elab pidevas elektrikatkestuses ja linnad on õhtuti kottpimedad või elatakse vaid tänu generaatoritele. Siin põlesid tänavakaunistused ja ringteedele olid ehitatud jõulukaunistustega uhked skulptuurid.



Sünnipäeva viskipudeli avasime tegelikult juba eelmisel õhtul kell 9 kui oli esimene kolmest pissipeatusest. Kell 00:00 tegime teised popsud.


Sünnipäeva puhul lubas Katrin mul toolidel magada, ka kobis ise põrandale. Tema muidugi magas seal mõnusalt 30 minutit, aga mul oma kahel toolil ei tulnud und.

Yangon- Mandalay kiirtee on arvatavasti valitsuse linna tõttu kõige enam kontrollitud teelõik Myanmaris. Umbes 2 x 11h bussisõidu jooksul tehti tollipeatus kus kogu buss kaaluti üle bussijuht pidi maksma tollimaksu. Bussifirmad ei ole ainsa liiklemisvõimalusena valitsuse kontrolli all, see aga ei tähenda, et iga väikse sillaületuse eest ei võiks valitsus bussifirmadelt 500- 1000 kyati küsida.

Enne ja pärast valitsuse piirkonda jõudmist toimus passikontroll. Muide, iga pikema teelõigu puhul Birmas tuleb korra välismaalastel oma passi ja viisat näidata. Kõik kirjutatakse üles, nii passiandmed kui viisanumber (ka hotellides)- valitsus teab siis täpselt kus keegi asub.

Kell 3 öösel aeti kõik bussist välja ja nagu vaikne lambakari läksid kõik myanmarlased läbi tolliväravate ja näitasid plastist isikukaarte. Isegi passe ei anta neile vaesekestele vist.

Viimane viisakontroll oli vahetult enne Yangoni. Taas kupatati terve bussitäis inimesi õue ja valitsuse onud vaatasid ka mõnede inimeste käekotte. No mida saab neid tädidel seal keelatut olla?! Umbes 3 minutit enne seda peatust peeti buss korra kinni ja kolm kohalikku läksid maha oma kompsudega. Neid juba ootas takso, mis viis neid kuhugi. Võib-olla kõik ikka ei saa nii hõlpsasti pealinna siseneda ja peavad kasutama kõrvalteid?

Kella nelja paiku oli meie pikka teekonna viimane pissipeatus. Seekord küll täielikul tühermaal- mehed vasakule, naised paremale. Nüüd alles tuli välja kui mugav asi on see pikk seelik (loungy). Naised kükitasid teeääres pepud sõidutee poole ja tõmbasid oma pikad seelikud maani, nii et kaugel vaataja peaks neid tavalisteks kükitajateks. Minul püksid jalas- kuidas ma ometi ebaväärikalt oma päevitamata pepuga nende vaiksete naiste hulka kükitan. Häda ei anna häbeneda- ootasin kui enamus end teele asutas ja tegin siis ikka eesti moodi- pepu võsa poole, nägu maantee poole. Häbi oli ikka.

Kell 5 hommikul olime Yangoni bussijaamas. Kuna 3 h pärast tehakse alles Tai saatkond lahti ja see oli meie peamine plaan Yangoni jõudmiseks, siis polnudki suurt mõtet sealt bussijaamast linna minna. Seda enam, et saatkond on samuti põhjapoolses linnaosas.

Tai saatkonda oli vaja Katrinil, sest temal vaja ühekordse sisenemisega Tai viisat, millega saab kohale jääda 60 päevaks. Minule piisab ka lennujaamas tehtavast visa arrivalist, millega saan rahulikult järelejäänud 15 päeva Tais olla.

bussijaam

Istusime siis veel pimedas kohalikku teepaika maha. Roheline kuum tee ootas ja mida siis muud kui väiksed viskipopsud.

Lahke teepoe onu uuris kust tuleme ja kuhu läheme, ning seletas- samast bussijaamast ikkagi beachile ei saa. Peame linna sõitma nagunii. Seega saatkonda pass sisse ja kui saab, siis kohe samal hommikul linnast minema ranna poole.

Taksosõit kesklinna maksis 5000 kyati (`ca 5 $) kuid sinna viib ka kohalik buss nr. 45. Tuleb vaid bussile hõigata Sule- Sule ehk tõlkes: kesklinn ja küll me õigesse kohta jõuame. Onu kirjutas kohalikus keeles meile paberile üles veel sõnad Tai saatkond ja bussinumbri myanmari sümbolid ja 2 h pärast, kell 8 startisime kohaliku bussiga (250 kyati nägu) Tai saatkonna poole. Enne jõudsime lõpetada veel viskipudeli ja pooltühja rummipudeli. Kindlasti kõige kasulikumalt veedetud 3h. Ja veel sünnipäeva hommikul.

5- 8ni jäime viskit ja rohelist teed ja coca-colat

Viisa tegemine Tai saatkonnas jäi siiski pooleli, sest Katrinil polnud ette näidata Taisse saabumise piletit. Võtsime ikka takso ja lasime end ühe LP poolt soovitatud reisibüroo juurde viia. Niikuinii oli plaanis piletid ära osta, sest 15 dets lõppeb meie 4 nädalane viisa. Pakuti kolme erinevat lendu Taisse, kuid kõige soodsam oli ikkagi neljapäeviti ja pühapäeviti lendav Air Bagan mis viiks meid otse Chiang Maisse Põhja- Tais, mis oligi meie eesmärk. Pika ootamise peale selgus, et 16. detsembriks ikka on veel kaks viimast piletit ja need me ka 170 (nägu) dollari eest ostsime. Selleks ajaks oli aga juba hilja minna Tai saatkonda viisat sisse andma, nii et pika kalkuleerimise peale leidsime, et kõige mõtekam on ikka põrutada otse beachile ja sealt siis tulla 3 päeva enne lendu tagasi viisat tegema.

Samas Bogyoke Aung San Marketi lähedal asus ka see bussijaam kust saab randa pileti osta. Jalutasime sinna ja saime teada, et Naung Swhe Beachile läheb vaid üks buss päevas. Hommikul 6.30. Selline päev siis- ei saanud me viisat, ega saanud Yangonist minema. At least we have planetickets.

Õhtul läksime ühte Itaalia pizzakohta sööma. Oh mõnus western food jälle.

Ootamatult avastatud suurest supermarketist ostsime veel juustuküpsiseid, sulatatud juustu (ohhhh kus ma igatsen päris juustu!!!!) jogurtit ja õunamahla järgmise päeva bussisõiduks.

Selline päev siis seekord.

Myanmari inimesed

Kui oleks vaja reastada maailma laulurahvaid, siis myanmarlased oleksid eestlaste järel kindlalt teisel kohal. Meestel on alailma laul suul, olgu nad taksojuhid, hotellipoisid, restorani kelnerid v6i hobukaariku juhid- vaikne ymin on igal juhul huulil. Nooremad tyybid justkui flirdivad meiega (naistega) häbelikult, aga see tuleb neil nii armsalt välja, et iseenesest naeratad vastu. Ja natuke tahaks lauda ka.

Mehed Yangoni tänaval palli tagumas, seelikud rullis 

Inimeste siiras lahkus on see mis k6igepealt meelde jääb. Olles nyyd juba mitmendas Kagu- Aasia riigis reastaks ma inimesed siiruse ja lahkuse järgi jargmiselt: Myanmar, Laos, Kambodza, Tai, Vietnam, Hiina. Tailased on muidugi väliselt k6ige naeratavamad, igati pyydliku ja lahke teenindusega, kuid neis on 20. aastaga kaduma lainud see syytus, mida birmakad, kelle ees välismaailm seni veel osaliselt suletud, endas kannavad. Muidugi on mingil määral turismitööstus inimestes ärimeele avanud, siiski suudavad myanmarlased oma teenust pakkuda nii meeldival moel.

Nagu näiteks see giid Shwedagon Paya juures Yangonis, kes tuli meie juurde uurima kust me pärit oleme (NB! klassikaline pick up line turistile, eks?) ja läks sealt armsal moel yle pagoodi tutvustamisele. Ja sealt omakorda yle teemale, et ta v6ib meile pikemalt pagoodast rääkida ja sellest kuidas igayks saab oma planeeti pesta ja head karmat nii puhastada. Seda juhul kui me oleksime n6us natuke talle raha maksma. Natuke on tavaliselt nii 3-4 dollarit.

V6i see kavala näoga giidipoiss Monywa lahedal koobaslinnakus, kes ytles, et tema tuleb meile giidiks kyll ja eks me siis ise otsusta kas maksame talle ja kui palju. V6i see tore 6petaja, kes meile seletas, et mingit raha tema tudengid ei v6ta (u 100 EEKi oleks muidu olnud tripp) ja oli nii lahkelt n6us oma linna tutvustama. Sama armsad on k6ik mehed ja naised hotellides ja restoranides.

 Ja see armas tädi Kalawis, kes andis oma seljast jaki ja peast mytsi, kui arvasime, et oma riided ehk piisavalt soojad ei ole.

Kui jääd tänaval kogemata mõnda riisikausist sööjat vaatama, siis ta ilmtingimata pakub ka sulle oma kausist süüa.

See pilt pärineb Yangoni-Kimpuni bussist, kus võis suitsetada.
Lahke tossutaja pakkus suitsu ka teda jõllitama jäänud Katrinile.(pildistaja Katrin.H)

Ainuke häda siin riigis on toiduga. Keegi pole kunagi kuulnud kuulsast myanmari köögist ja ju selleks on siis ka p6hjust. Birma köök on segu Bamari (peamine myanmari h6im), Moni (2. h6im), India ja Hiina köögist. Peamiselt süüakse ikka riisi erinevate karridega. Birma karrid on Aasiale ebatüüpiliselt vähe vürtsikad. Sageli ei kasuta kohalikud seal üldse tšillit, pigem tuuakse maitsed esile lihtsalt masala, tamariini kastme, ingveri, küüslaugu, pahkliõli v6i krevetipastaga. Pean tunnistama, et eestlastena vaatasime kogu aeg soola- või pipratoosi poole, muid maitsaineid üldiselt lauale ei toodagi.

 Kangust antakse m6nikord pulbriga mis tehtud kuivatatud tšillist, krevettidest ja tamarinist. Karrid on kyllaltki rasvased, nii nagu ka hiina-tyypi kohtades sweat and sour chicken jm toidud mida proovisime.

Yks birma toidu uhkusi on dhoung (kethoug) - kerge vyrtsine salat toore köögivilja, sibula, pähklite, sidruniga. Aga seda meil ei 6nnestunudki proovida. Kyll proovisime teist populaarset toitu: salati -tyypi roheline möginat, mis tehtud rohelise tee lehtedest, mis segatud seesamiseemnete, röstitud herneste, kuivatatud krevettide, praetud kyyslaugu, kookose ja ingveriga. Erilist muljet see ei jätnud. Kui ehk oleks saanud röstsaia peal syya, siis ehk. Peaaegu igas restoranis toodi peale 6lle tellimist ette kausike pähklitega, maitsev supp ja l6puks puuviljataldrik. Nii sa yhekaiguliselt l6unast (u 25 kr) tihti kolmekäiguline. Supiks oli enamasti maitsev läätsesupp; kui ka karri ei osutunud hiljem suurepäraseks, siis läätsesupp meenutas kodust hernesuppi ja yksi sellest sai k6hu tais.
Hiljem lugesin LP-st, et karriroogade juurde tuuaksegi alati tasuta rohelist teed, läätse-, riisi- v6i kapsasuppi. Nuudlisupid on seal populaarsed hommikusöögid, kuid meil said need alates 3. nädalast pea p6hitoiduks, sest lihtsalt ei suutnud neid karrisid syya enam. Provintsid on erinevad ka ja arvatavasti sobis meile k6ige rohkem Inle järve ääres matkal proovitud shani köök. See on tegelikult tugevate hiina m6jutustega vist, aga meile maitses. V6i oli see värske 6hu ja matka syy:D Nyyd on siis ka supiisu läinud.

Sellel Kalawis tehtud pildil ma veel ei tea, et Tai supist saab mu järgmise kolme nädala lahutamatu kaaslane. 

Minu Kagu-Aasia kulinaaria pingerida oleks järgmine: Tai, Vietnam, Laos, Hiina, Kambodza, Birma. Et igas riigis oleme söönud ka maitsvat ja vähem maitsvat India toitu, siis paigutaksin india köögi kuhugi keskele Jah, toit ei ole myanmaris suurem asi ja nyyd, kui kuu l6puni on jäänud veel nädal, loen päevi, mil saan jalle maitsvat Tai toitu syya.
Hiljem lisatud: Kindlasti on erandiks rand ja värsked grillitud kalatoidud. Ma ei tea mis on see klassikaline aasia kala mida nad nii hästi grillivad ja aurutavad. Red Snapper vist. Krevetid, kaheksajalad, squid ja teised kalaroad olid meie peatoiduks viimasel seitsmel Myanmari päeval Ngwe saung Beachil. Super. Lõpuks sai jälle 3 x päevas süüa. 

Ligi 90 % myanmarlastest on buddistid ja ligi 0,5 miljonit on pyhendunud mungad v6i nunnad. Enamasti harrastavad inimesed siin theravada buddismi. Mungaperiood on sotsiaalselt pea kohustuslik. Iga poisike teeb mungaperioodi labi 5- 10 aastaselt ja teine periood on tavapärane peale 20 eluaastat. Seda, kui lugupidavalt nad ise munkadesse suhtuvad on igal sammul näha- antakse syya hommikusel annetuseringil, pakutakse alati bussis istet (n6ustudes järgmiseks 6 tunniks p6andale kykitama jne). Yheski teises riigis pole me näinud niipalju munkasid tänavatel. Just hommikuti on tore vaadata kuidas nad paljajalu, suured savipotid käes toitu kerjama tulevad. Toidu annetamine on muidugi m6ista endast lugupidavale inimesele aukysimus. Myanmari nunnad on samuti erinevas vanuses. On noori tydrukuid, kes teevad läbi oma noviitisi perioodi ja on juba vanemaid naisi. Aga toredad ereroosad yrbid on neil, pruun pael yle 6la. Ja pöetud pead muidugi k6ikidel naistel ja tydrukutel.

Nunnaplikad

Käekotiks on Yangonis enamus naistel kandilised plastkorvid. Sinna mahub kõik ära? 

Teine "moeröögatus" on kamm pähe! 
Väga praktiline muidugi- tahad sööd kiselli, tahad kammid juukseid! (pildistas Katrin. H) 

Yks huvitavamaid avastusi minu jaoks on myanmarlaste usk vaimudesse ja kaitsepyhakutesse (Nat). See olevat pärit veel budismi eelsest ajast ja tugevate animismi m6jutustega mis siiani yle maa levib. Alles reisi l6pus hakkavad mulle meenuma k6ik need giidide jutud ja tahelepanekud buddhat ymbritsevate kaitsepyhakute kohta. Kaval Bagani kuningas, kes oli k6igepealt lasknud lammutada hulga Nat'idele pyhendatud templeid avastas, et sel viisil on Theravada buddismist raske valitsevat usku teha ning lisas myanmari 36-le kaitsevaimule veel yhe, kelle nimetas kaitsevaimude kuningaks ning kes asus Buddhat kaitsma. Tänaseks on Buddha ja kaitsevaimud kenasti omavahel seotud ja k6ik 38 tyypi kummardust väärt. Vaid Natile'ile puhendatud väiksest pyhamut nägime ka Kalawi- Naungshe mägedes matkaraja ääres. Meie giid Thu- Thu kuidagi väga häbelikult seletas mis inimesed seal midagi-kedagi kummardamas käinud, aga ma ei saanud aru siis.

Muidugi ei saa rääkimata jätta p6hiliselt millega myanmari inimesed teistest aasialastest erinevad. Mehed kannavad pikki seelikutaolisi sarisid, mis seotakse k6hu peal suureks s6lmeks. Ja mida nad siis iga natukese aja tagant avavad (kyljelt kokku 6mmeldud kangas moodustab nagu suure r6nga ymber kere) ja kohendavad. Naistel on sama lougny vist kirjutab LP (londzi hääldatakse) aga neil on see ymber keha mähitud ja kinnitatud puusale. Nii naised kui mehed kasutavad päikesekaitseks aga ka make-up'na näol kollakasvalged pastat- thanaka puu pulbrit, millega p6skedele ja laubale suuremaid v6i väiksemaid ringe ja kaunistusi vedada saab. Thanaka puu tykk kastetakse vette ja h66rutakse suure spetsiaalse lameda kivi peal, kuni kivile tekib pasta. Seesama pasta kantaksegi pintsliga v6i näppudega näole (ja ka kätele, kaelale) ja siis väikse harjakesega saab teha triipusid v6i mustreid. Kuigi see pidi kaitsma päikese eest ja olema muidu näole hea, tundub see noorematel naistel olevat siiski make-up i eest. Lasin ka endale Klawi matkal thanaka-näo pähe teha, aga kuna mu nahk oli siis alles valge, ei paistnud mu nägu kuigi maalitud välja. Nagu 6rn savimask oleks näos, muud tunnet ei olnud. Lyhikesi v6i p6lvini seelikuid ei näinud mitte yhelgi naisel seljas. Mitte kusagil Myanmaris. Vaid ranna piirkonnas, kuhu "rikkad" myanmarlased nädalavahetuse puhkust veetma tulevad, nägime esimesi nn lääneriietes kohalikke. Siis ikka T- särgid ja p6lvini pyksid naistel ja meestel, aga ei mingit miniseelikut. Yhte kohalikku naist nägin koguni trikoos ujuma minemas, aga eks see oli väga "läänestunud" naine, kes niisuguse julgustyki läbi tegi. Nagu alati Aasias, lähevad kohalikud vette täisriietuses st särgid, p6lvini pyksid jalas.

Riik on nagu paat, las valitsus olla selle kapten! Ja igasugu muid loosungeid on kõik ajalehed täis! Väga meenutab meie 50.-60.-ndate ajalehtede pealkirju.

Autod on siin väga-väga vanad. Pole ime kui autos istudes jalad põhjast läbi vajuksid. Ma ei ole suurem asi auto-asjatundja, aga mulle tundub, et enamus autosid on siin Toyaota Camrid, Toyota Corollad või Mazdad. Kindel on see, et need on hästi vanad- võibolla 20-30 aastat. Ja väga -väga lagunenud. Aga autoomanik on rikas mees. Ja taksojuht, kui tal lennujaama sõitudega veab võib teenida edasi-tagasi sõiduga 10-12 USDi, mis on päris kena raha päevatööks. Aga sellise 20 a vana trööbatud auto saab kohalik umbes 100 tuhande EEKi eest ja ka siis peab ta valitsusele veel tasume ühekordse kopsaka maksu. Mootorratta saab umbes 3000- 5000 EEKi eest, sellepärast jõuavad mehed pärast 10 aastast rasket rikshajuhi tööd lõpuks endale motoka osta. Jube.

Buddhaland

5. detsember. Monywa 

Päev buddhaländis algas sellega, et öösel pidin endast välja öökima selle neetud shani supi mida eile jälle sõin. Ma ei süüdista supimeistreid, hakkasin ise liiga vara seda sööma. Tundub tagantjärele mõeldes, et see oli hiina -tüüpi supp, mis tuuakse lauda veel keevana ja siis ta peab seal laual natuke keema- hauduma. Aga ma ju kärsitu. Ju see liha seal ei olnud veel keenud või midagi. Oehh. Ja õhtul ütles üles ka meie peldikupoti loputuskast. No kurat, kuidagi patsikummiga me siis bideevooliku sinna loputuskasti suunasime, aga tööd oli öö labi oi kui palju. Sääsed olid ka kuidagi tuppa pääsenud- see võitlus siis ka veel. Hommikuks olin täitsa läbi.

Möödunud õhtul olime kohanud internetipunktis ühte meest, kes osutus Monywas inglise keele õpetajaks ja kes oli lahkelt nõus saatma oma tudengid meiega täna ümbruskonda tripile- buddamaailma vaatama. Täitsa tasuta ja vaid inglise keele praktiseerimise eesmargil. Ajasime end siiski poole kaheksa paiku püsti, kuigi minule tundusid ka kaks teist alternatiivi-jääda paevaks voodisse või sõita otsekohe siit linnas ära, päris ahvatlevad. Tudengid juba ootasid meil kell 8 hotelli ukse ees ja viisid siis motokatega meid oma inglise keele (kursuste) kooli juurde. Seal ootasime tudengite kogunemist ning õpetaja proua näitas meile oma majapidamist. Meiega tulid kohe juttu puhuma ka kõrvalmaja naabrid. Ei tea millest, aga üks naabrimees läks peale lühikest tutvust tagasi tuppa ja tõi mulle lauale potsti kingituse- pisikese potsiku pulbriga. Uurimise peale ta seletas, et see on väga-väga hea pulber- aitab kõhuvalu vastu (kas ta tõesti nägi mu naost, et olen öisest võitlusest oma maoga minestuse äärel), kõrge verer6hu vastu ja igasugu muude hädade vastu. Nagu kõik Aasia meditsiini värgid, eks :D Pulber maitses jubedalt ja soolaselt! Topsi peal oli orava taolise looma pilt. Nad ütlesid, et see on like a rabbit, but jumping on a trees aga mis elukas tapselt, sellest ei saanudki aru. Kuidas see tehtud on ja mis osa oravast pulbriks on jahvatatud, sellest täpselt aru ei saanudki. Kõige lähemale jõudsime sellega, et see on ilmselt jahvatatud orava kaka. Panin aga kakat keelele ja muudkui kiitsin. Uhh.

 


Hommikus88k enne teele asumist

Kogunesid 6 last kokku neljal mootorrattal. Minule anti valge plastist pesukaussi meenutav kiiver pähe ja istusime Katriniga Why Phu Thoni ja Min Lee motokate taha istmetele. 2 poissi ja üks paarike saatsid meid oma mootorratastel. 17-19 a noored käivad kuskil ülikoolis (nad ise ütlesid Univesity). Ärkavad hommikul kell 5, siis võimlevad ja spordivad, lähevad kooli ja õpivad. Igal õhtul 5 x nädalas on neil tund aega inglise keelt. Seda olid nad õppinud juba 2 aastat, aga väga vaevaliselt tulid neil sõnad üle huulte. Pidime oma küsimused esitama väga lihtsas ja grammatikavabas keeles, sisuliselt nimi- ja tegussõnadena, et nad saaksid aru ja julgeksid ka vastata.

Katrin ja tema s6ber Mui Le

Ilmselt maailma kõige suurem Buddha, reisivas stiilis (nii meile tutvustati) seisab käed kõrval ja hoiab oma mantlislepist umbes 12 km Monywast eemal. Nende sõnul on Buddha 32 korruselise maja k6rgune- ca 160 m siis umbes vist.

Vist 160 m pikkune buddha

Buddha saadi püsti juba 1994 , kuid päris valmis on ta saanud üsna hiljuti. Lifti seal veel ei ole, aga Buddha pea juurde 32 korrusele saab mõnusasti mööda treppi ronida. Ei saanudki aru kas noored olid õnnelikud või õnnetud, et me ei tahtnud treppi mööda 32 korrusele ronida. Olin terve paeva minestuse äärel- hommikul ei suutnud midagi süüa ja oravakaka ei olnud ka veel mõjuma hakanud.

Vaade Buddhalandile

Igal pool ümber hiiglasliku Buddha (Bodhi Tataung on selle koha nimi) olid m6nev6rra v:aiksemad Buddhad. Näiteks tema ees üks 90 m pikkune puhkavas asendis Buddha, millesse avanes uks Buddha tagumikust. Just- just! Sees olid skulptuurid buddha eluteest- alates tema mediteerima asumisest kui ta oli veel lihtne kondine mees, kui võitluseni saatana ja teiste paharettidega.

Uks buddha tagumikust

 

Vaade buddhalandile yhest vaiksest buddha tornist

Buddhad Bengali viigipuude all

Järgmine peatus buddhalandis oli ühes tornis mille ümber oli lausa kilomeetri(te?) raadiuses tuhandeid istuvaid buddhasid varjude all. Sinna siis istutati iga buddha juurde üks banyan tree (bengali viigipuu), mis on siin ülimalt püha puu. Puu, mida myanmarlased iialgi maha ei raiu. Isegi teeehitus rajatakse ümber puu. Võimsamad puud on 400 (võib-olla enamgi) aastat vanad ja võivad enda alla võtta isegi kuni 2 hektarit maad. Üks selline jäi meil Kalawi - Naungshe matkal ka pildile. Lisan selle pildi hiljem siia, see mul teise malukaardi peal Tornist alla tulles laksime vaatama Thanboddhay Payat (ehitatud 1939-58) mis oli Monywa ümbruses käidud kohadest taas ainuke kus valitsus välismaalastelt 3 USDi kasseeris. Pagood oli kaunistatud 583 363 vaikese buddhaga. Enamus neist olid muidugi 10 cm pikkused, aga nendega andis siis katta nii seinad kui laed. Sees oli umbes 20 üleelusuurust buddhat ka. Võimas vaatepilt.

pool miljonit vaikest ja suurt buddhat

Saime teada, et tudengid olid meile õhtuks planeerinud kuskil teispool jõge veel õhtuse programmi. Et näidata kuidas myanmari noored õhtut veedavad. Minu tervislik seisund oli nii habras, et ainult mõte sellele, et siin linnas ei ole meil nüüd mitte midagi süüa (sest eilne supp oli ainus millega ma suutsin veel leppida), hotellituba on sääski täis kopitusehaiguga kelder, kus dushi alla isegi ei julge minna- ma lihtsalt ei tahtnud enam muud kui minema siit. Väga kahju oli tegelikult, sest just siin olidki kõige lahkemad myanmarlased ja oleks nainud veel rohkem kohalikku elu- oli. Lisatud hiljem: Jah, aga selle tõelise kahetsuseni jõudsin alles hiljem kui mul juba palju parem oli ja kõht western foodi täis. 

Viisime lapsukesed tagasi tulles jäätisekohvikusse sööma ja tegime English Language Clubi juures grupipildi. Meie mõttele, et äkki võiks neile mõned head inglise keele õpikud saata, tõmbas õpetaja kriipsu peale sõnades, et tavaline post läheb tihti kaduma [loe:korjatakse valituse poolt ära] Kui delikaatsed nad ikka on. Läheb kaduma! 

Lugesin kuskilt, et kui tahad sõita piirkonda mis on välismaalastele keelatud (ja neid piirkondi on siin palju) siis bussijaamas piletit ei müüda, aga nad ei ütle välja, et see piirkond on turistele keelatud, vaid saadavad sind viisakalt politseisse. Et käi ära ja tule siis tagasi, eks. Tegime grupipildi ja onu palus lahkelt saata oma keeleklubi juurde teisigi sõpru, kes on huvitatud kohalikega keelt praktiseerima. Kel Moniwa kanti asja, andku märku, ma annan onu meiliaadressi või selle internetipunkti nime, kus ta õhtuti töötas. Umbes poole aasta pärast on õpetaja-onul plaanis tegelikult Yangoni tagasi kolida ja giiditööd jätkata. Seda tegi ta ka aastaid tagasi, aga turismi vähenemine 2007 aastast sundis teda õpetajatööle pühenduma. Järelikult on ka Myanmaris tunda, et masu läänemaailmas hakkab läbi saama, kui õpetajad hakkavad taas giiditööle mõtlema.

 2007 a ja sellele järgnevad oli birmakatele eriti raske- gaasihind tõusis 500% ja bensiin 200%. See mõjutas muidugi kõiki hindu. Kuigi myanmaris on regiooni kõige suuremad gaasivarud, arvatakse tegelik põhjus olevat valituse uues linnas. Nay Pyi Taw ehk Naypyitaw. Ja see on hiiglaslik tuledes särav väike ameerika äärelinna koopia. Sõitsime sealt Yangoni- Mandalay trassil öösel 2 korda läbi- uskumatu - tühjad tänavad millele pole veel maju ehitama hakatudki, aga tänavalaternad põlevad juba 24/7. Tahan sellest lugeda veel natuke ja siis kirjutan ehk pikemalt. Sama aasta septembris protestis veel kohalik "88-põlvkkonna" nimeline rühmitus hinnatõusude vastu ja neid karistati kõvasti. No ja siis veel läänemaailma masuaastad sinna otsa, mis turismi hoo hoopis maha tõmbas. Vaene paljukannatanud rahvas. Kuidas neis ikka veel see rõõmus meel ning suuremeelsus säilinud on. Imetlusväärne. Kell 5 õhtul sõidab Monywast viimane buss Mandalay poole ja selle peale me siis ennast sättisimegi. Üritame oma hotelli kõrval olevas restoranis enne 4h sõitu midagigi süüa. Tellime tai supi ja kapsasupi. Mina surun veerandi oma supist kuidagi sisse, Katrin ei saa midagi süüa, sest ta tunneb mingit haisu (ise arvab et see on fish powder) ja see ajab tal südame pahaks. Saime viimased piletid bussi tagasitmel ja 4h pärast olime tagasi Nylon Hotellis- toas 206, mis maksis nüüd juba 14 USDi.

Ja nüüd kindlalt Euroopa restorani! Arvasime, et see on kaugel (87. tanaval) ja lasime end 4000 kyati eest restorani s6idutada, takso ootas, kuni prouad sõid pastat ja jõid õlle.
Kyll on tore ikka olla puhas, kõht kodust toitu täis!

Õhtul tekitasime oma hotelli administraatorile palju segadust. Plaanisime algul Yangoni (pealinna) tagasi lennata. Nõustusime 95 USD-ise piletihinnaga pikemalt mõtlemata, aga kui selgus, et taksosõit lennujaama maksab samapalju kui bussis6it Yangoni, lõime kõhklema.

Ja palusime kiiresti adminnil lennupiletid tühistada ning hoopis 12000 kyatised ööbussi piletid Yangoni võtta. Hiljem lisatud: kyll oli see yks hea mõte, sest rahadega meil läks lõpus tuugaks. Noh, oleks võinud ju rannas ka ilma mereandide ja õlleta elada, aga mis elu see on!

Buddhakoopad

Monywa 5.detsember

Tasusime Nylon Hotelli 2 ööd ja 2000 kyati eest "sinise taksoga" bussijaama. Meie ymber tormas kohe viis meest, kõik suure kisaga: oina-moina, oina-moina, oina-moina !!! Üritasid meid ja meie kotte lahtisest autost katte saada. No mina ei tea- oleks tahtnud kisada vastu Monywa, Monywa, aga lihtsalt istusime nagu kaks ähmis konna seal autokastis ja tõstsime lihtsalt käed silmade ette. Naised. Kõige jõulisem tüüp trügis autojuhi kõrvale ja näitas suuna kätte- millise bussifirma juurde meid viia. Äge mees pidi sõna otseses mõttes paarile tüübile vastu hambaid andma, kui need meie kotte ikka veel autost oma bussifirma poole rabada tahtsid. Saime siis yhe bussifirma "kontori" juurde kust iga täistund bussid Moniwa poole sõidavad. Pilet oli 1700 kyati, mis hulga odavam kui LPs kirjas. Buss v6ttis paigalt ja bussi "sisseviskajad" hõikusid veel sõidu pealt 20 minutit bussi ukselt tänavale: ungala-munga, ungala-munga. Eesti keeli võiks see ehk tähendada "Hüpake kohe peale, me oleme juba Moniwa poole teel". Umbes 8 inimest nad nii Mandalayst väljasõidul ka peale korjasid.

Ühe väikse peatusega olimegi 3,5 h pärast Monywas kohal. Bussijaamas krabas meid taas üks taksovennike ära ja 2000 kyatiga olime 10 minuti parast Swhe Taung Tarn Hotelli ees kohal. Selles linnakeses on ainult 3 budget-taseme hotelli ja neist 2 olid hinnaklassis 30-40 dollarit tuba, nii et me isegi ei läinud neid vaatama. Swhe Taung Tarn oli tegelikult üsna ehmatav. Ehkki LP julgustab: trough dodgy ground floori asub nice bangalotüüpi- tubadega majake. Aga kui need on bangaloid, siis mina olen Marlyn Monroe. Ausalt. Kõigepealt näidati meile odavat tuba 5 korrusel- 10 USDi, mis oli nii jube, et tulime sealt tagurpidi valja. Siis tutvustati kallist-16 dollarit- mis meile sobis. Tuba oli u 10 a tagasi üles vuntsitud, aga hetkel kehvas seisus. Pärast ülemise korruse 10-st tuba olime selle 1.korruse keldril6hnalise toaga leplikult nõus. Paraku liiga leplikult. Isegi akent ei saanud seal lahti teha, sest akna taga oli mingi solgikogumise kaev.

Peale väikest tiiru linnas hakkasin aru sama, et oleme j6udnud Bac Ha (Laose blogist) tyypi linnakesse. Ainult Tiiu vist mõistab meie tundeid praegu. Kaunist väikelinnast on asi kaugel, aga suurt häda ka nagu pole. Ühtegi inglise keelset silti ei ole, linnas on 3 suuremat tubast söögikohta, nende üles leidmine ilma myanmari keelt oskamata on juba paras ettev6tmine. Inglise keelset menüüd ka Lahio nimelises kohas ei olnud. Näitasime lihtsalt kõrvallauas söövate tädide suppide peale ja hääldasime püüdlikult Shan Noodle Soup ja hmi-shei, sest ma arvan, et need nad olid. Nii et jälle supp siis. Kas juba viies supipäev v6i seitsmes?

Kõhud täis, tagasi hotellis avastasime, et jõuaks täna veel ühe vaatamisväärsuse kahest kohast ära teha. Mine tea, äkki siis homme õhtul juba minema panna? Kuidagi kurb oli seal linnakses olla. Leidsime hotellist prantsuse paarikese, kel oli plaan minna Hpo Win Daung koopaid vaatama. LP järgi on sinna pisut keeruline ning isegi kallis saada- pakkusime neile end seltsiks, et siis koos odavam džiipi võtta. Tegelikkuses läks kõik väga ladusalt. Ise kõmpisime paadisadamasse, ise leidsime paadi. Keegi ei üritanud meile midagi hullult pakkuda. Enam-vähem juhuslikult leidsime ühe nn paadikontori, kus maksime 2500 kyatti kamba peale paadisõidu eest. Äärepealt oleks maksnud 2500 kyatti nägu, sest LP järgi peaks ühe otsa pilet olema 3000. Tore - midagi on siin maailmas ka odavamaks läinud, eks. Bäkkpäkkeri lihtsad rõõmud :D Paadiga jõgi ületatud, lastekarjast läbi trügides nõustusime esimese dziibijuhi pakkumisega 15000 kyati eest sai 45 minutit sõitu autokastis koobaslinnaku juurde.
Ma ikka pean natuke nendest lastest rääkima. Kui muidu on Myanmari inimesed turistidest rikkumata, siis mõnes turistikamas kohas lähenevad lapsukesed sulle oma vidinaid müües eriti huvitavate küsimustega. Näiteks: kas sul on šampooni (see on põhiküsimus)? Kas sul on huulepulka, aga küünelakki, aga kommi? Midagigi!? Sul on nii ilusad püksid/tossud/plätud. Sa ei taha neid mulle anda? Ju siis mingid turistid annavad ülearuseid asju ära. Eriti kõvas hinnas pidid olema lõhnaõlid. No ma ei kujuta ette mis farangid need on, kes tulevad päevasele tripile küünelakk ja lõhnaõli seljakotis. Võib-olla siis need vanainimestest paketituristid? Ja mõni annab siis oma seeliku seljast?  Ootasin koobaslinnakust midagi Jordaania Petra sarnast. Muidugi väiksemas mõõdus, kuid lugedes seda kuidas kõik koopad ja iidsed lossikesed on liivakivisse raiutud, tekkis selline ootus. No nii võimsad need ei olnud, aga päris lahedad ikka.

liivaloss

Ligi 490 koobast koos neis peituva 2588 Buddhaga. Koopad on raiutud käsitsi liivakivisse ja sealsamas siis ühest tükist tahutud väga erineva kujuga buddhad- seisev Buddha, istuv Buddha, mediteeriv Buddha, nirvaanasse jõudnud Buddha, reisiv buddha jne.

Meie juurde astus kohe alguses armsa näoga poiss ja pakkus, et ta võib meile giidiks tulla. Tasu kohta vastas poiss kenasti- maksate lõpuks nii palju kui soovite; kui palju arvate, et ma väärt olen. Võtsime.

Poiss seletas, et valitsus ei tee ega paranda siin midagi, sest turistidele pidi meeldima autentne värk. No ei tea, mis lood on- Baganit nad ju parandavad nii, et vähe ei ole. Enamus koopaid on pärit 14. sajandist. Uuemad siis 18-19 sajandist brittide kolonialiseerimise perioodist. Koopad olidki väga erineval tasemel, mõnel sees täiesti puutumatuna paistvad Buddhad ja laes uhked maalingud. Neid oli ka igasuguseid- värvilisi ja mustvalgeid. Sageli 3-D kujuliselt: need mis silmakõrguselt üleval pool tundusid kaugemal, need mis allpool, lähemal.

lamav buddha

No igatahes väike elamus jälle. Mitte enam rabav, aga sellega hakkame juba harjuma. Kui palju erinevaid buddhasid v6i koopaid saabki oodata juba kuuendast Kagu-Aasia riigist, eks. Aga saab, nagu järgmisel päeval nägime.

More tourist attractions

4. detsember Mandalay ymbrus

"Nii ja nyydsest hakkame igale poole ainult lendama" teatas Katrin kategooriliselt, kui ta isegi kuulis meid arutamas trantspordi v6imalusi edasi Mandalaysse.

Lennuliiklus on Mynamari valitsuse poolt hasti organiseeritud - siselennud pole ylemaara kallid, siiski maksvad need 100 x rohkem kui bussis6idud ja meie trantspordiskeem naeb reeglina ette bussitrantsporti. Vahelduse m6ttes otsustasime siis j6etrantsporti katsetada. 32 USDi eest saime igayks oma hotellist endale jargmiseks hommikuks pileti Mandalaysse. Olime kell 7.30 hommikul veits arevil ka- millise kaluripaadi peale meid siis seekord 11 tunniks istutatakse. Pinnisime oma hotellionult eile veel, et kas ikka kindlasti on suur paat ja kas ikka kindlasti on paadis toolid. Ja WC? Ja syya saab ka? Sellised lihtsad mured. Oli paat. Ja oli suur. Ja oli ilus. Sellist logelemise ja paikse kaes olemise paeva oli meile k6ikidele vaja. Tegin isegi esimese kaasav6etud raamatutest lahti.

päiksetõus

juba on palavam- kisun paljaks ja hakkan raamatut lugema

Mandalay linn on suuruselt teine linn Myanmaris, kuid linn ise eriline vaatamisvaarsus ei ole. Mandalay ymbrus on see, mis sellest linnast yhe must see paiga teeb.

Mandalay läbi Nylon hotelli nr 403 toa vannitoa akna

A tuba ise oli selline. Kole aga puhas

 Klassikaline kolmnurk Sagain- Inwa- Amarapura on yhe paevaga labi kapatav ja kyllap oleks Mandalay ymbruses veel rohkemat naha. Kui me oleks linna pikemalt jaanud, ju oleks seal yht-teist vaadata olnud. Kindel see. T6tt öelda rabavat muljet mul neist kolmest kohast ei tekkinud. Kui oleks Myanmaris liiga vahe aega, siis seni kaidud kohtadest loobuksin esimesena just sellest tuurist. V6imalik, edaspidi lahebki igavamaks. Ehk olen reisist juba vasima hakanud ja esimesed muljed l6una pool olid rabavamad. Teel kohatud kaasrandurid raaksid Mandalay ymbrusest enamasti head, kuigi nemad olid tavaliselt siit ka oma reisi alustanud. Kyllap alustamise koht ongi oluline- esimesed muljed on v6imsamad.

Paevane tuur kolmnurgas taksoga maksab umbes 18- 20 USDi


Sagain on koduks umbes 500 stuupale ja ligi 6000 munagle-nunnale. Vaidetavalt tulevad siia linna kohalikud budistid puhkama ja mediteerima. Ongi umbes nagu mediteerimise pealinn. LP andmetel lastakse siia mediteerima ka farange ja selleks saab koguni v6tta mitmekuise viisa. Enamus turiste viiakse Sagainis 1,5 tunniks yhe maekloostri juurde ja see siis ongi p6him6tteliselt k6ik. Nii tegime ka meie. LP ytleb, et kui m6nes neist kolmest kohast rohkem aega veeta, siis peakski seda just Sagainis tegema. Siin pidi palju enamat vaadata olema kui vaid see maeklooster 1,5 tunniks. Tagantjarele tarkus.


Inwasse s6iduks tuli kobida taksost paati ja paadist hobukaarikusse. Ega seal ka mingit muud v6imalust seda saart v6i poolsaart labi uurida ei ole. V6imalik, et kui selle koha peale kulutada paev, siis saaks jalgratta rentida kyll ja seal oleks samuti m6nus rahulikumalt v6tta ja jalgrattaga ringi kimada. Inwa on olnud P6hja- Myanmari kuningriigi pealinnaks ligi 400 aastat. Seda on kauem kui yhelgi teisel linnal. Aga ega linnast muud midagi alles ei ole kui stuupavaremed ja m6ned uhkemad ja vahem uhkemad stuupad- ja kuningapaleed v6i kuidas neid kutsutakse yldse. Ja yks paris v6imas tiigipuust kirik. See oli ka pea ainuke koht saarel, kus kysiti piletit. Valitsusele tasutud 10 USD osutus yldiselt ebaotstarbekaks valjaminekuks, sest kuigi sama pileti hinna sees on ka U-Beini sild Amarapuras, ei kysi piletit seal enam keegi. Nojah, tiigipuust kirikut me poleks siis ka muidugi nainud ka. Ja yhte teist suurt pagoodat kah.

U-Beini silla juurde j6udsime enne paikseloojangut. Kartsin, et kui miski siin Myanmaris on l6puks turistidest yle ujutatud, siis on see just see koht. Asub ju U-Beini silla pilt viimase (2009 a) Lonely Planeti kaane peal. Aga ei- paistab, et maailma pikim tiigipuust sild on ka kohalike myanmarlaste jaoks koht, kuhu tullakse nadalavahetust veetma v6i klassiekskursioonile. Olid m6ned yksikud farangid ja palju yles löödud kohalikke perekondadega. Ikkagi - nii uskumatult turismivaba on see Myanmar. Soovitan soojalt neile, kes teistesse Kagu-Asia riikidesse juba j6udnud on. Esimeseks tripiks on Myanmar ikka pisut ekstreemne.

Sillal.

Raske turistitöö tehtud, tagasi Mandalaysse. Tai supid, 6lled, magama!

Poisid lahevad homme hommikul bussiga tagasi Yangoni ja lendavad sealt Taisse. Saame detsembri teisel poolel nendega Chiang Mais kokku.

P.S Juba teist 6htut jarjest kaime yhes ja samas LP soovitatud kohas Tai suppi söömas. Myanmari toidust hakkab kergelt k6rini saama. M6nes kohas tundub ainus tuttav ja turvaline valik Tai supp. Ma vist pole elus niipalju suppi söönud, kui nende viimase kymne paeva jooksul.

P.P.S Pildid panen yles homme-ylehomme. Hakkan praegu uut lugu toksima. Muljeid tuleb nii palju peale. Hea, et sai 6igel ajal kirja pandud. Tai, kus praegu pesitseme, on ikka taiesti teine maailm.

Templivaatlused

1. detsember. Bagan (Nyaung U)

Peale hilist hommikus66ki alustasime labiraakimisi hobukaariku vennikestega.

Templivaljade kylastamiseks on p6him6tteliselt 2 v6imalust- rentida jalgrattad v6i hobukaarik. Jalgratas on m6nes m6ttes kahtlemata mugavam ja odavam. Eeldades, et me eriti ei tea kuhu tapselt minna, tundus hobukaarik huvitavam. Jallegi midagi uut, mida me varem teinud ei ole. Ja kui paikeseloojangul m6ne pagooda otsa ronida ning sinna pimedani jaada, tahendaks jalgrattaga keset p6lde parast kottpimedas ei-tea-kuhu k:arutada vahe kahtlane.

Pealegi oli pepu veel 12h bussis6idust hell.

Et paev oli juba pooles l6unas, siis laks kauplemine libedamalt. Yldiselt saab kaariku kahele 10-15 000 eest, kuid me saime l6puks hinna 8000 peale. Noh, esimesed minutid hobukaarikus olid rasked, sest meie hobuke tundus nii vasinud, et t6tt 6elda oleks tahtnud enamuse ajast lihtsalt kaariku k6rval joosta. 6nneks said hobud puhata, kui me templites jalutasime.

Templid algavad Nyaung U- st umbes 2-3 km kaugusel. Meie kaarikupoiss Ankor Kung pajatas, et tema on seda t66d juba 5 aastat teinud ja tema inglise keele oskus oli ilmselt seet6ttu taitsa OK. Mitmete templite juures r:a:akis ta asjast pikemalt, aga kui paris aus olla, siis ma m6nikord ei saanud mitte midagi aru, lihtsalt noogutasin r66msalt ning Ankor muudkui seletas edasi. Ankoril praegu pruuti ei ole, sest tema 3 aastat tagasi leitud pruudi vanemad p6lgasid poisi ara ja tyyp on nyyd pettunud kogu naissoos. Pakkudes meile (mulle!) vanuseks 27 ja kuuldes, et me Katriniga ei ole meie poistega abielus, l:aks kuti suu naerule ja laul tuli huulile. Parast j:argmist templit olid kaarikupoisid omavahel juba infot jaganud ja nii l6id m6lemad laulu lahti. Mul polnud omalt poolt pakkuda muud kui vana hea " Ei meelest l:ae mul iial" ja "Ministriprouaks ma nii hasti passiks..."

Meie kaarikupoisid

6htuks olime labi kapanud enamus suuremaid templeid, teinud palju pilte kylastanud ka yht bambusn6ude t66koda (ja poodi muidugi!) ning ostnud endile liivaga maailtud seinapildid. Bagani templivaljad on maailma suurim ja hiilgavaim budistlikke templite templipark, kui nii v6ib 6elda. Ligi 2000 templit on laiali umbes 40 km 2 suurusel alal ja see teeb templivalja sarnaseks Kambodzas oleva Ankor Watiga. Bagani teine nimi on ka Arimaddnapura v6i Arimaddana, mis eesti keeli peaks tahendama Vaenlase Purustaja Linn. Omal ajal oli see yks v6imsamaid Birma kuningate pealinnu.

Muidugi on see nyyd ainult varemates. Kui UNESCO kaitse all olev Ankor Wat Kambodzas, on mingil maaral konserveeritud ning korras hoitud ja korrumpeerunud valitsuse katte j6udvast piletirahast (20 USD) laheb midagi ka khmeeri kuningriigi jareltulijate toetuseks ning templite konserveerimiseks, siis Myanmari valitus on lainud teist teed.

Templid on kas enamasti taiesti laokil, v6i on valitsus otsustanud ise asja paremaks teha. St osad templid on suvaliste seinavarvidega yle varvitud, kuskil templisisemuses nagin ka seinaaukude lappimiseks kasutatud vannitoa plaate ja enamus suuri buddhasid on saanud varske beebiroosa jume. Bagani majesteetlik ilu on tegelikult suures ohus. UNESCO on pyydnud aastaid Myanmari valitsusega kokkuleppele j6uda, et pyhapaika oma kaitse alla v6tta, kuid tulutult. Riiklik rahu- ja arengupartei (meile tuntud kui militaarhunta) ei soovi valisabi. Kindralite s6nul seab igasugune sekkumine nende riigi ellu ohtu Myanmari iseolemise. No please! Ajaloolased ja kunstikriitikud ennustavad kogu Birma kunstivaartustele kurba tulevikku, sest oskamatu restaureerimine on hulga suurem 6nnetus, kui ajamasina havitust66.

Paikeseloojanguks viisid kaarikupoisid meid yhe k6rgema templi otsa. Kui LP ja foorumid kirjeldavad paikeseloojangu aega Baganis kui ylerhvastatud turistikohta, siis ei tea kas meil vedas turismip6uase ajaga v6i vedasidki poisid meid rahulikku kohta. Ei tulnud sinna keegi peale 2 randuri ja kohalike nannimyyate. Need loobusid meile oma tavaari myymast kyll ysna pea, aga sellegipoolest tahtsid meie seltsis olla kuni pimedaks minekuni. Yks lahke onu t6i meile 4x 3000 eest Myanmari 6lled. Niimoodi vaikselt tinistades see paikeseloojang tuligi.

Nii ta tuli

2. detsember vaba paev. Midagi ei teinud jalle, vist lonkisime linnakeses ringi.

Vist otsivad täisid

Päikeseloojangul templi otsas