Buddhakoopad

Monywa 5.detsember

Tasusime Nylon Hotelli 2 ööd ja 2000 kyati eest "sinise taksoga" bussijaama. Meie ymber tormas kohe viis meest, kõik suure kisaga: oina-moina, oina-moina, oina-moina !!! Üritasid meid ja meie kotte lahtisest autost katte saada. No mina ei tea- oleks tahtnud kisada vastu Monywa, Monywa, aga lihtsalt istusime nagu kaks ähmis konna seal autokastis ja tõstsime lihtsalt käed silmade ette. Naised. Kõige jõulisem tüüp trügis autojuhi kõrvale ja näitas suuna kätte- millise bussifirma juurde meid viia. Äge mees pidi sõna otseses mõttes paarile tüübile vastu hambaid andma, kui need meie kotte ikka veel autost oma bussifirma poole rabada tahtsid. Saime siis yhe bussifirma "kontori" juurde kust iga täistund bussid Moniwa poole sõidavad. Pilet oli 1700 kyati, mis hulga odavam kui LPs kirjas. Buss v6ttis paigalt ja bussi "sisseviskajad" hõikusid veel sõidu pealt 20 minutit bussi ukselt tänavale: ungala-munga, ungala-munga. Eesti keeli võiks see ehk tähendada "Hüpake kohe peale, me oleme juba Moniwa poole teel". Umbes 8 inimest nad nii Mandalayst väljasõidul ka peale korjasid.

Ühe väikse peatusega olimegi 3,5 h pärast Monywas kohal. Bussijaamas krabas meid taas üks taksovennike ära ja 2000 kyatiga olime 10 minuti parast Swhe Taung Tarn Hotelli ees kohal. Selles linnakeses on ainult 3 budget-taseme hotelli ja neist 2 olid hinnaklassis 30-40 dollarit tuba, nii et me isegi ei läinud neid vaatama. Swhe Taung Tarn oli tegelikult üsna ehmatav. Ehkki LP julgustab: trough dodgy ground floori asub nice bangalotüüpi- tubadega majake. Aga kui need on bangaloid, siis mina olen Marlyn Monroe. Ausalt. Kõigepealt näidati meile odavat tuba 5 korrusel- 10 USDi, mis oli nii jube, et tulime sealt tagurpidi valja. Siis tutvustati kallist-16 dollarit- mis meile sobis. Tuba oli u 10 a tagasi üles vuntsitud, aga hetkel kehvas seisus. Pärast ülemise korruse 10-st tuba olime selle 1.korruse keldril6hnalise toaga leplikult nõus. Paraku liiga leplikult. Isegi akent ei saanud seal lahti teha, sest akna taga oli mingi solgikogumise kaev.

Peale väikest tiiru linnas hakkasin aru sama, et oleme j6udnud Bac Ha (Laose blogist) tyypi linnakesse. Ainult Tiiu vist mõistab meie tundeid praegu. Kaunist väikelinnast on asi kaugel, aga suurt häda ka nagu pole. Ühtegi inglise keelset silti ei ole, linnas on 3 suuremat tubast söögikohta, nende üles leidmine ilma myanmari keelt oskamata on juba paras ettev6tmine. Inglise keelset menüüd ka Lahio nimelises kohas ei olnud. Näitasime lihtsalt kõrvallauas söövate tädide suppide peale ja hääldasime püüdlikult Shan Noodle Soup ja hmi-shei, sest ma arvan, et need nad olid. Nii et jälle supp siis. Kas juba viies supipäev v6i seitsmes?

Kõhud täis, tagasi hotellis avastasime, et jõuaks täna veel ühe vaatamisväärsuse kahest kohast ära teha. Mine tea, äkki siis homme õhtul juba minema panna? Kuidagi kurb oli seal linnakses olla. Leidsime hotellist prantsuse paarikese, kel oli plaan minna Hpo Win Daung koopaid vaatama. LP järgi on sinna pisut keeruline ning isegi kallis saada- pakkusime neile end seltsiks, et siis koos odavam džiipi võtta. Tegelikkuses läks kõik väga ladusalt. Ise kõmpisime paadisadamasse, ise leidsime paadi. Keegi ei üritanud meile midagi hullult pakkuda. Enam-vähem juhuslikult leidsime ühe nn paadikontori, kus maksime 2500 kyatti kamba peale paadisõidu eest. Äärepealt oleks maksnud 2500 kyatti nägu, sest LP järgi peaks ühe otsa pilet olema 3000. Tore - midagi on siin maailmas ka odavamaks läinud, eks. Bäkkpäkkeri lihtsad rõõmud :D Paadiga jõgi ületatud, lastekarjast läbi trügides nõustusime esimese dziibijuhi pakkumisega 15000 kyati eest sai 45 minutit sõitu autokastis koobaslinnaku juurde.
Ma ikka pean natuke nendest lastest rääkima. Kui muidu on Myanmari inimesed turistidest rikkumata, siis mõnes turistikamas kohas lähenevad lapsukesed sulle oma vidinaid müües eriti huvitavate küsimustega. Näiteks: kas sul on šampooni (see on põhiküsimus)? Kas sul on huulepulka, aga küünelakki, aga kommi? Midagigi!? Sul on nii ilusad püksid/tossud/plätud. Sa ei taha neid mulle anda? Ju siis mingid turistid annavad ülearuseid asju ära. Eriti kõvas hinnas pidid olema lõhnaõlid. No ma ei kujuta ette mis farangid need on, kes tulevad päevasele tripile küünelakk ja lõhnaõli seljakotis. Võib-olla siis need vanainimestest paketituristid? Ja mõni annab siis oma seeliku seljast?  Ootasin koobaslinnakust midagi Jordaania Petra sarnast. Muidugi väiksemas mõõdus, kuid lugedes seda kuidas kõik koopad ja iidsed lossikesed on liivakivisse raiutud, tekkis selline ootus. No nii võimsad need ei olnud, aga päris lahedad ikka.

liivaloss

Ligi 490 koobast koos neis peituva 2588 Buddhaga. Koopad on raiutud käsitsi liivakivisse ja sealsamas siis ühest tükist tahutud väga erineva kujuga buddhad- seisev Buddha, istuv Buddha, mediteeriv Buddha, nirvaanasse jõudnud Buddha, reisiv buddha jne.

Meie juurde astus kohe alguses armsa näoga poiss ja pakkus, et ta võib meile giidiks tulla. Tasu kohta vastas poiss kenasti- maksate lõpuks nii palju kui soovite; kui palju arvate, et ma väärt olen. Võtsime.

Poiss seletas, et valitsus ei tee ega paranda siin midagi, sest turistidele pidi meeldima autentne värk. No ei tea, mis lood on- Baganit nad ju parandavad nii, et vähe ei ole. Enamus koopaid on pärit 14. sajandist. Uuemad siis 18-19 sajandist brittide kolonialiseerimise perioodist. Koopad olidki väga erineval tasemel, mõnel sees täiesti puutumatuna paistvad Buddhad ja laes uhked maalingud. Neid oli ka igasuguseid- värvilisi ja mustvalgeid. Sageli 3-D kujuliselt: need mis silmakõrguselt üleval pool tundusid kaugemal, need mis allpool, lähemal.

lamav buddha

No igatahes väike elamus jälle. Mitte enam rabav, aga sellega hakkame juba harjuma. Kui palju erinevaid buddhasid v6i koopaid saabki oodata juba kuuendast Kagu-Aasia riigist, eks. Aga saab, nagu järgmisel päeval nägime.