Ettevalmistused

Peamised ettevalmistused algasid suve lõpus või pisut varem kui tuli kindel „jah“ sõna mu lemmikreisikaaslaselt Katrinilt. Võin ju ka üksi reisida, olin selleks valmiski, aga Katriniga on 100 x parem. Veel lõbusam oleks muidugi 3-4- kesi, aga ju me saame seltsilisi ka.

Hoolimata mu selle aasta eriti räbalast eelarvest ostsin augustis lennupiletid ilma igasugu allahindlusteta ja otse Tln-st tagasi Tallinna. Oma osa ses otsuses mängis vanadus, kogemus ja aastalõpu aeg. Sihtkohaks ikka Bangkok- mu lemmiktransiitlinn ever.

Oma häbiks pean tunnistama, et seekord ettevalmistustegevus eriti nõrgaks jäänud. Olen kuidagi iseseenesest selle reisi planeerimisekoorma alati enda õlgadele võtnud, sest parasjagu pole keegi teine initsiatiivi üle näidanud. Tean, et mu kaua oodatud puhkuse päevad on nii loetud ja hinnalised, et ei taha juba SEAL olles hakata veel kuskil umbsetes arvutiuberikes istuma ja internetist olulisi kohti/busse/lennukeid ja hindu otsima.
Nüüdseks juba tean, et mõne pildi blogisse üleslaadimiseks võib kuluda mitu tundi ja lihtsalt ei suuda sellega leppida, et oma puhkuse pean siis osaliselt veetma arvutipunktis. Puhkus tuleb ikka veeta õues!

Paraku ei suuda ma olla ka nii hipi, et kulgen sinna kuhu tuul viib. Nii võiks ka juhtuda, et eriti ei viigi kuhugi . Nojah, isegi kui see on hiiglama tore...teised tehku nii, mina ei saa.
Võimalik reisimarsruut Birmas on mu peas enam-vähem olemas. Ja sedakorda peaks nüüd tõesti olema aega olla seal kus tahame, niikaua kui tahame. Loodetavasti.

Teistmoodi kui varem on ka mõned tühised ajad, nii palju kui oma ettevalmistuste käigus olen aru saanud:

- Myanmaris pole ühtegi rahaautomaati ega ühtegi võimalust maksta midagi kaardiga. Sestap tuleb raha sõna otseses mõttes puuga selga võtta. Kohalik suurim kyati kupüür on 1000 ja see vastab meie rahas umbes 9 kroonile. Mitu 9 kroonist pead kaasa võtma 28 päeva vältavale tripile? Meie praegune otsus on: kanda siiski kaasas dollaritepakki ja vahetada seda osade kaupa suuremates linnades (neid on 2!) kohalikuks rahaks.

- Negatiivsetele stsenaariumitele ei saa mõelda (haigus, arstiabi) - mobiililevi seal niikuinii ei ole, st roamingut Eestiga. Ja internetipunkte pidi ka leiduma vaid suuremates linnades (loodame et pisut rohkem kui 2s!)
Seega ei saa ka lubada, et blogisse iga 5-10 päeva tagant saab sissekandeid teha. Täitsa võimalik, et seda tuleb teha tagantjärele Tais või kodus. Mingi nipi pean leidma, et kodurahu huvides endast elumärki ilmutada. Telefone pidi jälle iga tänavanurga peal olema - saab international callida.

- Kuigi pindalalt on riik suur (üle 600 tuhande ruutkilomeetri) on siiski ligipääs paljudel (ääre)aladel välismaalastele ja vist ka kohalikele suletud. Igasugu nuhkimine ja kontrollimine pidi olema tavaline, seepärast pole mõtet ka kohalikke provotseerida rääkima oma raskest elust hunta valitsemise all. Ega trügida iga hinna eest aladele, kuhu sind ei soovita.

- Merega piirnevat ala on riigil kaardi järgi uhkesti, aga Lonely Planeti (edaspidi lühend LP) andmetel on rannakuurorte ( ehk infrastruktuuriga randa ujumise ja turistitamise jaoks) vaid 3-5 suuremat kohta. Neist ühte tuntuimasse veetakse ka paketireisijaid ja selle hinnaklass tundus meie eelarvest välja jäävat- 40 $ ühe öö eest bangalos on põhimõtteliselt! palju. Nii et valik on väike.

Kõik muu tundub olevat tore! Eriti ootan kohtumist loodusega ja rikkumatute myanmarlastega.

Veel on jäänud vähem kui mõned nädalad tegeleda pisiasjadega. Ja et tööl pean jõudma niipalju kui võimalik ette ära teha, võtab see mult kogu aja ja jõu. Ja võimalik, et isegi tervise.