Grande Finale

Paist Bangkok`i saab 500 bahtiga.
Sellisest variandist ei osanud ma unistadagi, olin valmis ise hakkama rongipileteid orgunnima, siis tuk-tuki meestega vehklema rongi – ja bussijaamade vahel jne. Selgus, et suvaline „reisbüroo“ Pai peatänaval toimetabsu otse ukse eest Bangoki Kaho San Roadile. Ja veel 2 x odavama raha eest kui iseenda korraldamisega ja liinitranspordiga oleks saanud.
Pildil Tom ja Katrin mind saatmas

Muidugi see buss pole võrreldav öörongi vooditega, aga pärast nelja nädalast rändamist Birma bussides, mõtlesin, et noh… kui hull see 12h siis ikka olla saab.

Kell 14.30 kallistasime ja musitasime viimast korda Katriniga Pais ja marsasse ma istusin. Nutma ei hakanud, ei ole siin mingit piristamist- tulen tagasi siia niikuinii. Katrin on ka heas turvalises kohas. 

Katrin sai päranduseks mu villased sokid, küüslaugu kapslid ja mingid külmetusevastased tabletid. Küllap tuulutab juba tuba, et vanainimese haisust lahti saada.

Hommikul 5.30 pandi meid Khao San Roadi lähedal tänaval maha ja igaüks vaatas kuhu sai.

Mina läksin ikka armsale Rambutrile. Kell 6 lasti mind hotelli sisse ja 290 B (~100kr ) sain kahese aknata toa samas hotellis, kus 7 nädalat tagasi alustasime. Ongi lõpuks ruumi normaalselt pakkida!

Normaalselt pakkida (= tuuseldada sajandat korda oma asjades) ma aga eriti ei jõudnudki , sest mul olid käed tööd täis. Igasuguste asjadega mida mul oli vaja enne õhtut teha, sest õhtul oli Laura ja Priidikuga plaanis paar lahkumise ämbrit ära tarbida. Neid ootas ees veel aastavahetus Bangkokis, aga nüüd olid nad veel viimast õhtut hipide rajoonis minuga laiamas, enne kui aastavahetuseks ühte nooblisse hotelli kolivad.

Käisin Pantip Plazast (odav elektroonika seitsmel korrusel) ja ostsin endale ka sama fotoka Canon S95, sama nagu Katrinill. Kulutasin kõvasti aega, et kaubelda - siis ma veel ei teadnud, et praegu jaanuarikuise allahindlusega saab sama aparaadi sama odavalt ka Eestist. Nimetagem seda siis kauplemisrõõmuks, õigemini kauplemistüütuseks.

Oskan nüüd sõita kohaliku bussiga- sõidab sinna nr 115 ja pilet maksab 14 bahti.

Muidugi viimane Tai massaaž.

Jään neid massaaže ikka väga, väga igatsema.

Ja siis broneerisin ja maksin suvalises Khao San Roadi putkas ära Airport Bus`i (130B) pileti mis otse hotelli eest peale korjab ja lennujaama viib.

Et mu check-in`i aeg oli 7.00 varahommikul, siis natuke närveerisin- kui buss hakkab 6:00 kõiki kümmet inimest peale korjama ja uimased hipid ei jõua õigeks ajaks … siis kuidas ikkagi kindel olla, et buss tunni ajaga lennujaama jõuab. Ma ei osanud uneski aimata, et just mina olengi see uimane hipi, kelle ukse peale 5.59 koputatakse.

Lendasin nagu püssikuul toast välja, õnneks olingi juba kotti sulgemas kui bussijuht uksele koputas. Ühe sõitjaga nii hästi ei läinud- tema hotelli ees käis bussijuht natuke närviliselt edasi-tagasi ja täpselt 3 minutit hiljem pani hääled sisse. Kell oli siis 6.09. Ja nii ongi nagu mulle broneerija-tüdruk kinnitas- kedagi ei oodata - kõik teavad et 6.00 tuleb hotelli ees olla ja keda 5 mintsi hiljem ei ole- see on bussist maas. Mõistlik.

Viimane õhtu Khao San Roadil kujunes meil suhteliselt ontlikult, kolm ämbrit me sang-somi koksi ära jõime ja õnneks taipasime mõistlikul ajal ka magama minna. Nagu eelnevast lõigust lugeda mu liikumiskiirus oli vahemikus 5.40-5.55 siiski keskmisest tagasihoidlikum.

Lend ok, soojad riided ja saapad olid mulle sõbrad Tallinna lennujaama vastu toonud. Kõik tips- tops. Selle kõrval tundus isegi kodusootav katuselt saabunud ootamatu (lume)veeuputus tühiasi. Eks paistab, kauaks mulle sedakorda budistlikku rahumeelsust jätkub, enne kui Eesti minu sisse tagasi tuleb.

Milliseid järeldusi tegin - Myanmari kohta ja pika reisi osas?

Veel on settimise aeg.Taas tõdesin, et reisimine on parim võimalus iseendaga tuttavaks saada; igapäevases kiires rabamises ja rügamises unustad iseenda kõigepealt. Sealt on vaid samm oma lähedasteni.

Jätsin meelde, et alati leidub kotis ruumi ühe väikese fliisi ja villasokkide jaoks. Varem või hiljem läheb neid ikka mul või mõnel reisikaaslasel vaja. Muide, mu seljakott kaalub tavaliselt 10-13 kg (45 l) ja suuremat pole vaja olnud ka.
Kindlasti jääb Katrin mu reisikaaslaste topis esimesele kohale. Saime veelgi paremateks reisisemudeks.

Ja mis kõige tähtsam- su oma keha ütleb väga täpselt millal on aeg reisile/ära minna, vaid mõistus ja pangakonto seis keelduvad seda uskumast.
Hakkan juba koguma aega ja raha järgmise reisi jaoks!
Tulge kaasa!

Lähiajal kohmitsen natuke blogi kallal ja paned õigetele peatükkidele õiged kuupäevad, nagu oleksin need novembris Myanmarist postitanud. Endale mälestuseks. Võib-olla panen pilte juurde, võib-olla võtan maha. Võibolla parandan kirjavigu, võibolla mitte. Aitäh kõikidele nendele kümnetele sõpradele ja võõrastele kes mu "salajas" hoitud blogisse tänaseks 1389 korda vaadanud on. Siis päris asjata see vaev ei olnudki.

Head reisi !
Ja minna tuleb kohe, mitte kunagi hiljem!