21. detsember Lõpuks Pais
Ei viitsi isegi plaani teha tegevustest, mida ei jõua ellu viia. Eile, kohe esimesel õhtul käisime Rasta Art Clubis bändi vaatamas.
Väike tants ka. Õues läks peale päikeseloojangut jahedamaks. Farangidel pikad varrukad seljas, kohalikel joped. Eestlase jaoks oli see +18 siiski jumala normaalne. Tants andis sooja juurde ka. Magasime oma bangalos superune- poole kaheteistkümneni päeval.
Bangalo oma Family Hut`is saime vana hinnaga – 400B (~150kr), aga selleks pidime ka meelde tuletama, et me olime siin 2007 aastal ja kuid tore siis kõik oli ja kuidas nende lapsukesed on vahepeal sirgunud .... Hind kukkus 600 pealt 400-le alles peale seda. Ju see 600 oli siis ka jõuluhind (muide järgmisel päeval tõusis meie naaberbangalo hind juba 800-ni kui me oma sõpradele meie kohta soovitasime). Kui oleks nõustunud vetsu ja dushiga õues, siis oleks saanud bangalo ka 150 bahtiga. Sellistes elasid hiljem meie Pai naabrid- Tom, Rory, Ferdinand, John, Mirka jt. Kõrval asuvas Riverside Bangalokülas maksid veel jõulueelsel ajal vannitoaga bangalod 250-350 bahti. Midagi mõnusamat ei saagi olla. Saatsin ära 12 jõulukaarti- hiljemalt lihavõtte pühadeks on siis kohal.
23.detsember
Ma magan siin nii hästi, et suure vaevaga ärkan kell 11 paiku. Ja Katrin kuuleb, et ma isegi naeran läbi une kõva häälega. Äkki nii puhanud inimesed teevadki?
Eile saabusid Rene ja Markus. Jäid meie Family Huti kompleksi, aga kolisid hommikul kuhugi suuremasse bangalosse. Millegipärast mulle tundub, et neile siin vist väga ei meeldi, aga jõuludeni peavad kindlasti vastu. Neid ootab aastavahetus Laoses. Meie lähedale saabusid üleeile veel 2 eestlast- Laura ja Priidik, kes on oma rännakul jõudnud Kagu-Aasia eelviimasesse riiki enne Austraaliasse lendamist. Jõuluõhtu tuleb siis eestlaste rohke. Tegin lõunal kiirelt ühe blogipostituse, nüüd on siis aega lõpuks neid Myanmari lugusid reisivihikust hakata ümber toksima. Aega läheb muidugi.
Homme peame tegema tegude päeva- vaja osta mulle rongipilet Chiang Maist Bangkokki. Ma ei taha seda viimasele minutile jätta- mine tea seda aastavahetuse liiklust- mul on vaja igal juhul 29-ks Bangkokki jõuda.
Tegude päeva teine plaan on teha ringvaade Pai neljast tänavast kaugemale. Me ei saa ometi teist korda lahkuda siit külast ilma, et oleks koduuksest kaugemal käinud… Tegude päeva kolmas plaan on kontrollida kas Katrin saab veel aastavahetuseks Koh Taole normaalse hinnaga bangalo. Katrin on väikse nohu külge saanud. Proovime igasugu kohalike looduslike siirupite ja tablettidega teda turgutada. Kurk ka kergelt valus meil mõlemal. Katrini sõnul peaksin ma ta emalt saama sajandi auhinna, et suutsin talle pipraplaastri rinnale panna. A mis tal piriseda enam- ise kannab minu aluspükse juba!
Katrini üliväike pagas sisaldas vaid limiteeritud arvu aluspükse ja nüüd kus mina hakkan enne äraminekut oma kotist ebavajalikke asju ära viskama – koti kergendamise eesmärgi- selgus, et meil on muudki jagada peale ühiste mälestuste. Jah, ega palju lähedasemaks enam minna ei saagi :D
Ilmaga on siin muidugi huvitav. Eelmine kord novembris mäletan seda, et oli vaja õhtul mingi rätik ümber visata, aga sellist külma, nagu siin nüüd õhtuti peale esmaspäeva, me küll ei mäleta. Päeval on varjus umbes +28 kraadi. Aga seda temperatuuri on umbes 3-4 h maksimaalselt- nii 11-15ni. Kui ikka 12 paiku silmad avan, siis näen inimesi veel askeldamas pika varrukaga riietuses.Lõunaks läheb palavaks ja saan lõpuks mõne oma kolmest uuest kleidist selga panna. Peale päikese loojangut hakkab vaikselt jahedamaks minema. Kella 9 paiku on aeg juba midagi õlgadele võtta ja kella 11 paiku ei saa enam bangaloterassil istuda. Peab minema tuppa teki alla või välja jooma. Vahelduva eduga teeme mõlemat- kurgud on valusad , ei saa enam jääga rummiämbreid juua. Nüüd siis ostame Seven Elevenist 45 kroonise rummipudeli ja apelsinimahla ning teeme ise endale kokse. Külm, külm on siin põhjas. Aga nii mõnus ja kodune. Mitte mingil juhul ei tahaks liikuda kuhugi soojale palmisaarele Lõuna-Tais. Kuigi aega on mul veel 7 päeva.
Pai on muidugi muutunud. Ühest küljest kõvasti, teisalt sugugi mitte. Kindlasti on linnake muutnud kommertslikumaks ehk turistisõbralikumaks. Kui aastaid tagasi müüdi igaõhtusel ööturul peamiselt vaid kohalike mägihõimude käsitööd ja muud hipi-kaupa, siis nüüd on valdavaks kaubaartikliks Pai- T-särgid.
Hea on see et juurde on tulnud igasugu herbal tea shope ja muid ökotoidu või kohvikute sarnaseid kohti (kauneim neist murumätaste ja kiikedega sisustatud). Igal pool saab maitsvat oakohvi ja pole söögikohta mis ei pakuks western - foodi.
Elava muusikaga kõrtse on jätkuvalt, aga tõeliselt häid bände vähe. Igal õhtul vaid üks, kui sedagi. Hipisid on endiselt linn täis (too much hipsishit nagu K esimesel õhtul märkis) ainult nad on minust 10-15 aastat nooremad! Oo jaa. Päevavalguses näeb ka vanemaid hipisid, ööseks nad kaovad kuhugi..... Nojah, vanad inimesed kobivad ikka koju, kus neil minna :D Bangalote hinnad on ilmselt jõulude ja aastavahetusega seoses 200B või enam tavahinnale otsa saanud, aga loodetavasti on see mööduv nähe. Na`s Kichen on alles ja toidud sama head. Don`t Cry on oma Levika aura minetanud - pinkide ja lõkete asemel on valged lauad-toolid, kuid selle kõrvale tekkinud Rasta Art Club oma suure esinejate lavaga, lõkkega lavatsi ja kännulaudadega meenutab veel vanu aegu. Endiselt on seal õhtuti kõige enam rahvast, aga kahjuks mitte igal õhtu- pole bändi, pole rahvast.
Selliseid bände võib näha tänaval
Ja selliseid kõrtsis (midagi ei näe muidugi, jube kisa on)
No comments:
Post a Comment