Rannapuhkus

10-14. detsember - Beachi päevad
Ei ole väga rannapuhkus traditsioonilises mõttes. Esimesed kaks päeva sadas iga päev natuke ja oli lihtsalt pilvealune ilm. Neljandal rannapäeval saime juba 2h päikest võtta, enne kui tüdinesime ja mööda rannaäärt kalurikülla jalutasime.

Kõik ümberringi räägivad, et külla (sinna kus buss peatus) jõudmiseks tuleb igal juhul mootorratas rentida või siis vähemalt lasta end 1000 kyati eest külla sõidutada, aga tegelikult on küla 20-30 minuti jalutuskäigu kaugusel. Aasia värk- jala kõivad ainult vaesed :-)

Poolel teel korjas meid oma motoka peale Marc ja temaga koos läksime suvalisse külarestorani kalarooga sööma. Beachil ja resortides on samuti restoranid, aga nende toit on oluliselt kallim ja nats kehvem kui ikkagi külas olevates kalurirestoranides. Katrini ja vähe inglise keelt oskava kelneri vaheline vestlus restoranis:

Katrin: I want a fish.Poiss: Yes?
K: Good fish
P: Yes!
K: What fish is fresh today?
P. Yes
K: That fish is fresh (Katrin näitab octopusele)?
P: Yes
K: Or this is old, yes?
P: Yes
K: So, is this old fish or fresh?
P:Yes, yes!
K: Is this 2 days old?
P: Yes one, yes two. Maybe 1 day old.
K: Is this fish big ?
P: Yes
K. Or small?
P: Yes K: or big?
P: Yes, yes!!
K: Ok, give me that fish.

Lihtsamalt öeldes tellisime menuüst grillitud kala nimega whole fish- 3500 kyati (ca~35kr) Kala oli jälle see red snaper ehk punane riffahven, nagu praegu netis surfates aru sain. Super hea.! Külla tagasi saamiseks rentisime motoka tagaistme 1000 kyati eest . Viimasel õhtul veel enne Katrini Yangoni lahkumist võtsime taas kamba peale väikse viski. Ja istusime kodurestoranis. Sellest prantsuse Marcist ma täpselt aru ei saa, kord ta orgunnib endale koha suures turismibussis, et esmaspäeval Yangoni minna, kord teatab, ehhh ta jääb veel paariks päevaks siia. Väga lihtne ja siiras tüüp tegelikult. Saime talt muidugi teada, et loomulikult ei saanud gigolo Erik ju oma pruudi Tina pappi kulutada ja selle eest meile kõigile viskit osta, nii et kõik esimese õhtu viskid ja coca-colad (mis on kallid st eesti hinnaga) olid kirjutatud Marci toa arvele. Eric ei panustanud mitte millegagi! On mees, ah!

Meie teine bangalo kuhu nädalavahetuseks kolisime, sest rikkad birmakad olid meie esimese bangalo endale broneerinud

Ainuke võimalus siia randa saada, ongi tegelikult vaid hommikul Yangonist 6.30 tulev kohalik buss (Või siis umbes 1000 EEK maksev taksosõit) Täpselt samal ajal stardib ka külast Yangoni tagasi sõitev buss. Tee peal tuli meile vastu palju suuri air con. busse. Naljatasime siis, et turiste evakueeritakse tsunami eest. Aga nendes beach resortides ikka mingeid turiste on. Kuna möödusime suuremast linnast nimega Pathein, kus asub ka Myanmari militaarlennuväli, siis ilmselt see oli ka põhjus miks rand varemalt üldse välisturistidele suletud oli.

Loomulikult kontrolliti tee peale jälle 2 korda passe ja viisasid. Kolmas alternatiiv siia randa (pigem ära siit rannast) on saada end möllida end tuuribussi peale mis lahkub rannast mõistlikumal kellaajal. Seda võimalust kasutas ka Katrin kel õnnestus meie hotelli juures pummendavate juhtide bussi peale 6000 kyati (poole hinna eest) kaubelda. Bussjuhi või väidetavalt bussi omaniku turistid puhkasid kuskil nooblimas resordis ja bussijuht ning tema peoloomadest sõbrad meie resordis. Laupäeval nad jõudsid ja kohe oli neid Red Labeli pudel ees. Sellist solki, nagu kohalik "Grand Royal" normaalne myanmari mees ei joo. Nagu lauaviin või midagi sellist äkki on see nende mõistes. Kui pühapäeva kell 8 hommikusöögile jõudsime oli neil poolik Red Label juba ees. Tüübid rahustasid Katrinit, et kõik on OK- nad joovad ainult hommikuti. Samal õhtul kell 9 tiksusid tongis tüübid ikka veel restorani terrassil ja vaevu toolinajal püsti seisev mees kinnitas Katrinile ja Marcile, et kõik on Ok- bussijuht juba enam ei joo, ta juba magab. 10 paiku startisid nad kohalikku lõbumajja. Hea, et täna bussi istuv Katrin ei näinud millise pika ja tõsise palve luges bussijuht enne starti oma roolile naaldudes. Muretsen, aga enne kolme päeva ma Katrinit ikka ei näe.

13.-14. detsember Olen üksinda nüüd rannas, sest ka Marc sõitis ka eile ära. Hotelli inimesed tegid mulle kui üksinda bangalos elavale farangile soodukat, st bangalo eest maksab nüüd 15 USDi päevas. Jalutan iga päev külla kala sööma ja pärast motikaga tagasi. Ega siin midagi teha pole.

Loen oma viimaseid rahasid kokku. Nii dollareid kui kyatte. Ei taha, et kyatte kätte jääks enne kui Birmast lahkume. Vähe neid on, tuleb hakata juba igat suutäit lugema. Väga tuuga on rahadega mõlemal. Katrinile andsin kaasa juba ühe 20 dollarise, tal oli raha Yangoni nii täpselt välja arvestatud, et ei ühtegi lisakulutust enam teha ei saanud. Imelikud on nad siin ikka oma rahateemaga. Kas juba kirjutasin kui paranoilised birmakad nende rahade vastuvõtmisega on. Mitte kuskilt ei tohi raha kortsus olla, või mõni nurk murdunud. "Give me another money, this not good", on peamine vastus sobimatu kupüüri korral Markil olid ka viimased dollarid, sest sõidab ka Myanmarist 3 päeva pärast ära. Läks siis oma 7 päeva elamise ja söömise eest raha maksma, aga hotelli vastuvõtust öeldi, et mõned rahatähed ei kõlba. Ja neid vastu ei võta ja kõik! Marci sõnul ei olnud need mingid nässakad, sest ta ju teadis millised uued rahatähed tuleb siia riiki kaasa võtta, oli tal sellegipärast suur jama. Ei aidanud see ka kui ta seletas, et need on ta viimase dollarid ja kui neid vastu ei võeta, siis ei ole tal lihtsalt rohkem raha. Ei midagi. Läks siis mees tuppa tagasi ja pesi seebiga oma dollarid puhtaks, kuivatas ära ja pani voodi otsa alla sirgenema. Järgmisel hommikul läks nende samade rahatähtedega tagasi ja maksis oma arve. Vot nii.

15. detsembri hommikul istun 6:30 bussi ja sõidan Yangoni, kus me Sule Paya juures asuvas Garden Guesthouses Katriniga kokku saame.

Näete, kuidas rannaäär mustab punastest väikestest "asjadest" liival? Need on sellsed väiksed kiired krabid. Kaovad hästi kiirelt liivaukudesse. Konkreetne tüüp ei mahtunud enam, sest ta sõber oli juba augus ees. Üritas mängida mulle kivikuju- sellepärast ta pildile saingi.