Hiljem lisatud
Myanmarlased on välismaalastega suheldes armsalt delikaatsed. Olgugi, et olime alguses kahvanäolised, ei jõllitanud meid pärani silmadega mitte keegi.
Kindlasti meie kasv (no mitte minu, eks) ja hele nahk pidi ometi linnas silma hakkama, sest esimesel kahel päeval me ju ühtegi teist farangi ei näinudki, aga nad jätsid meile hingamisruumi.
Ja ei mingit pealepressimist või ootamatuid "sõpru".
Umbes kolmandaks päevaks tekkis mul kindel arvamus miks nad mind jõllitavad. Selle ma jätan praegu siia märkimata, aga umbes kümnendaks päevaks mõtlesin ma ümber.
Ja peamiselt seetõttu, et kõik (lauluhimulised) mehed hüüdsid mulle "Shakira! Shakira. Waka-Waka, jee-jee!
Mina muidugi olen selline haruldane loll, kes ei teadnudki kes see Shakira üldse on. Jah, laulja küll seda aimasin. Aga ühtegi lugu ma ei teadnud ja milline ta välja võiks näha. Võtsin endale pühaks kohustuseks youtubest vaadata, kes see naine on.
Siin ta siis on.
Ja nüüd saan ka aru, millest see myanmarlaste arvamus- kõik rinnakad pikajuukselised blondiinid meenutavad neile Shakirat (mul ju tutid ka peas).
Noh, pole väga paha võrdlus. Täitsa kena naine.
Aga mis peamine- Myanmari mehed on andnud (ma kordan: andunud) jalgpallifännid. Igas teises kõrtsis on jalgpallurite pildid seinal ja kus iganes jalgpalli telekas näidati, oli kõrts ekraanile naelutatud nägudega mehi täis. Red Labelid laual. Või õlled.
Ei ole vist keeruline mõistatada, et kust see Shakira tuntus.
No comments:
Post a Comment